Halduskohus tuvastas oma eilses otsuses koroonatõendi nõude õigusvastasuse ning tühistas läbipõdenute osas karantiini nõude pärast kontakti, samuti jättis kohus kõik menetluskulud summas 71 000 eurot Vabariigi Valitsuse kanda. Kohus tunnistas mitmed NETS-i sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, saates asja põhiseaduslikkuse järelevalveks Riigikohtule. Advokaatide hinnangul on tegemist väga olulise lahendiga, kuna just praegu on Riigikogu menetluses nende NETS-i sätete muutmine, mis olid õigusvastaseks tunnistatud koroonatõendi nõude aluseks ja mille alusel soovitakse analoogilisi nõudeid ka tulevikus kehtestada

Eilse (31.05.2022) halduskohtu otsuse näol on tegemist 10 kaebuse liitkaebuse lahendiga, milles osales ligemale 60 kaebajat. Tegemist on esimese sellelaadse positiivse otsusega halduskohtult.

11 olulisemat kohtu seisukohta mahukat kohtuotsust tsiteerides:

1) Kuna koroonatõendi olemasolu oli seatud tingimuseks põhiõiguste realiseerimisele, kujutas koroonatõendi nõue endast kaudset vaktsineerimise kohustust.

2) Vaidlusalused piirangud ja meetmed tulnuks otsustada ennekõike seadusega, ent isegi kui aktsepteerida delegeerimise õigust, pidanuks seadusandja selle õiguse täidesaatvale võimule delegeerides määratlema volitusnormis akti liigina VV määruse kui õigusloova akti, mitte korralduse kui haldusakti.

3) NETS § 27 lg 3, § 28 lg 2, lg 5 ja lg 8 kogumis võimaldavad piirata vaktsineerimata isikute tegevustes osalemist, ent kuna vastava regulatsiooni sisu ei ole volitusnormist aimatav, siis on asjaomased sätted vastuolus PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tuleneva parlamendireservatsiooniga, samuti õigusselguse põhimõttega.

4) Vabariigi Valitsusel ei olnud volitust kohustada isikuid oma terviseseisundit koroonatõendi esitamisega tõendama ega eraõiguslikke isikuid seda tõendit kontrollima, s.t teostama järelevalvet ja töötlema eriliigilisi isikuandmeid.

5) COVID-19 läbipõdenud isikute osas on karantiini nõuded osaliselt õigusvastased.

6) Koroonatõendi nõue riivab järgmisi põhiõigusi: PS § 34 liikumisvabadus, PS § 31 ettevõtlusvabadus, PS § 28 tervisepõhiõigus, PS § 26 perekonna- ja eraelu puutumatus, PS § 19 õigus vabale eneseteostusele, PS § 37 õigus haridusele, PS § 29 õigus valida elukutset, PS § 16 õigus elule, PS § 41 õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, PS § 10 inimväärikuse põhimõte, PS § 32 omandipõhiõigus, PS § 20 isikupuutumatus, millest nii mõnigi on absoluutne põhiõigus, mille moonutamine või piiramine ei ole ühelgi eesmärgil lubatav.

7) Koroonatõendi nõude legitiimseks eesmärgiks saab olla nakkusohtlike isikute kaudu nakkushaiguste leviku ja inimeste massilise haigestumise ärahoidmine, et vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust ning tagada riigi toimepidevus. Selle legitiimseks eesmärgiks ei saa olla rohkemate isikute vaktsineerimine.

“Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega. Käesoleval juhul vastustaja pole isegi mitte väitnud (rääkimata tõendamisest), et tema seatud piirangutel oleks seos nakatumiste vähenemisega. Vastustaja on üksnes aktsepteerinud vaktsineeritud isikute poolt haiguse levitamist, pidades seda põhjendusi esitamata väheoluliseks ja piisavaks, et lubada haiguse levikut ja tervishoiusüsteemi koormamist vaktsineeritud isikute kaudu. Aktsepteerides viiruse levitamist vaktsineeritud isikute kaudu, on vastustaja seega sõnamurdlik ja vastuoluline. Selliselt ei ole riik teinud mitte kõikvõimalikku viiruse leviku takistamiseks, vaid kõikvõimalikku vaktsineerimisele sundimiseks ning selgelt tegutsenud vastuolus nakkuse leviku riski vähendamise eesmärgiga.”

8) Koroonatõendi nõue ei ole sobiv meede ei nakatumise vältimiseks, leviku vältimiseks ega ka haiglakoormuse vältimiseks.
“Vastustaja on vaktsineerimisnõude sobivuse hinnangu andnud lünklikult ja vaid valitud järeldustele tuginedes, mis omakorda viitab, et piirangud on kehtestatud meelevaldselt. Kohus on seisukohal, et kuigi teadusandmed kinnitasid vaktsiinide kaitset, oli ilmne, et see on lühiajaline ning nakkushaiguse levikut ei tõkesta. Sedavõrd oluliste põhiõiguste piiramise kontekstis ja sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamisega pidi vastustaja igal juhul vaktsiinide lühiajalise kaitse püsimise kontekstis kaaluma meetme sobivust ka pikemas perspektiivis. Teadmata on aga püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivus erinevate tüvede valguses ning hindamata seejuures ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus küsitav.”

“Siinkohal on oluline välja tuua ka vastustaja enda poolt kohtumenetluses rõhutatud ettevaatuspõhimõte, mille kohaselt on sellest põhimõttest tulenevalt lubamatu kehtestada meetmeid, mille osas puudub teaduspõhine kindlus et see kaitseb COVID-19 haiguse vastu. Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringute tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees. Seda ebaselgust ei ole vastustaja kõrvaldanud ka kohtumenetluses.”

“Arvestades vaktsiinide kaitse lühiajalisust, aga ka teadmata terviseriske, peab jääma igal juhul kõikidele ühiskonnagruppidele vabadus otsustada vaktsineerimine ilma igasuguse poliitilise või õigusliku surveta, kusjuures vaktsiinivajadust peab hindama iga tervishoiuteenuse osutaja personaalselt, lähtudes kasu ja kahju suhtest ning arvestades riske, omamata ka ise õigusnormidest ja poliitilistest otsustest tulenevat survet vaktsineerimise teostamiseks.”

“Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (edaspidi TEHIK) kogutud andmetest nähtub üheselt, et juba 10.09.2021 ületas haiglaravil viibivate vaktsineeritud isikute arv vaktsineerimata isikute arvu ning alates 2021 oktoobri keskpaigast on haiglaravil viibinud vaktsineeritute arv olnud läbivalt suurem kui vaktsineerimata isikute arv.”

“Samuti nähtub kaebajate esitatud TEHIK andmetest, et vanusegruppi 15-59 kuuluvate vaktsineerimata isikute haiglaravil viibimise osakaal on läbivalt alla 5%.”

“Kohus nõustub kaebajatega ka selles, et TEHIK andmete alusel saab järeldada, et haiglaravil viibivate isikute peamiseks tunnuseks on nende kõrgem iga, mitte niivõrd asjaolu, kas isik on vaktsineeritud või vaktsineerimata. Ka isikute suremus on seotud pigem nende kõrgema vanuse, mitte niivõrd sellega, kas isik on vaktsineeritud või mitte.”

“Kohus on seisukohal, et selliselt nagu meetmeid on koosmõjus rakendatud, ei ole need eesmärkide saavutamiseks vajalikud ning igal juhul on võimalik rakendada meetmeid, mis piiravad isikute põhiõigusi vähem ja aitavad samal ajal eesmärke efektiivsemalt saavutada.”

9) Kaudne vaktsineerimiskohustus pole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega. Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas inimese (keha) kasutamine vahendina ühiskondliku eesmärgi saavutamiseks.

“Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel.”

“Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese survestamine allutama end meditsiinilisele sekkumisele, mille tagajärjeks võib olla surm, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired (sh invaliidsus) ja haiglaravi vajadus.”

“Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas ka riigi poolt inimese kui sotsiaalse olendi ulatuslik väljaarvamine ühiskonnast.”

“Riigipoolne meditsiiniline patroneerimine (inimese survestamine vaktsineerimisele tema enda kaitseks) pole seega kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega nagu ka mitte väidetavale solidaarsuskohustusele tuginev vaktsineerimissurve (inimese survestamine vaktsineerimisele teiste isikute kaitseks).”

“Pidades ühiskonnast eraldamist vaid mugavusteenuste kaotamiseks, on ilmne, et ka kohtumenetluses pole vastustaja mõistnud inimväärikuse tähendust ja väärtust liberaalses ühiskonnas.”

10) Ei ole objektiivset ega ka mõistlikku põhjust vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute erinevaks kohtlemiseks. Põhjendused, mille alusel on määratud erinevad koroonatõendi kehtivusajad, ei ole veenvad.

“Pidades immuunkaitse olemasolu ainsaks lubatavaks tingimuseks tegevustes osalemisel, on põhjendamatult jäetud kehtestamata regulatsioon, mis võimaldaks tegevuses osaleda neil isikutel, kellel tegelikult laboratoorselt tõestatud uuringute alusel on aktsepteeritav immuunkaitse olemas (ehk referentsväärtust ületavate antikehade hulk veres). Eriti lubamatu on vastustaja käitumine olukorras, kus mõlema olukorra osas regulatsioonide muutmiseks oli TNK poolt tehtud asjakohased ettepanekud. Seejuures on vastustaja ise vastuses kaebusele rõhutanud, et Eestis on epidemioloogilise olukorra hindamiseks, valitsuse teadusuuringutega kursis hoidmiseks ning võimalike piirangute ja leevenduste hindamiseks loodud TNK, mille koosseisus olevad teadlased saavad kõige paremini hinnata meetmete sobivust ja vajalikkust.”

11) PS § 16 ei võimalda kohustuslikku immuniseerimist, kuivõrd vaktsineerimisega võib kaasneda ka oht elule.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaadi Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul on tegemist küll esimese astme otsusega, kuid kindlasti on see oluline tuleviku regulatsiooni kujundamisel ning suurem tõuge õigusselguse saavutamiseks, kuna vastavad NETS-i sätted on saadetud Riigikohtu lauale. “Kohus on teinud äärmiselt suure ja tänuväärse töö, analüüsides 52. leheküljel mõlema poole argumente, erinevaid teadusallikaid, seletuskirju, raporteid, statistikat ning andes kõigele sellele ka põhjaliku omapoolse hinnangu. Tegemist on väga olulise lahendiga, kuna Riigikohus saab anda oma hinnangu NETS-i sätetele just nüüd, kui käib NETS-i sätete oluline muutmine just selles samas kontekstis,” sõnas Reilik-Bakhoff.

Advokaadibüroo Koch & Partnerid vandeadvokaat Kalev Aaviku hinnangul erineb antud otsus varasematest selleteemalistest Eesti kohtulahenditest põhimõtteliselt mitte üksnes oma järelduste, vaid ka süvenemisastme poolest. „Kohus ei ole vaidlust käsitlenud populaarsusvõistlusena, kus sümpaatsem osaleja peab võitma, vaid tegelikku elu ja päris inimesi puudutava küsimusena, millele vastuse andmisel on esmaseks lähtekohaks empiirilised andmed, mitte soovmõtlemine. Nende andmete kogumisel nägi kohus märkimisväärset vaeva, piirdumata vaid poolte esitatuga. Kahetsusväärselt selgus menetluse käigus kogutud andmetest mitte üksnes avalikkusega jagatava teabe kallutatus, vaid ka Vabariigi Valitsuse poolt avalikkusele ja kohtutele asjaomaste Teadusnõukoja ettepanekute kohta valeinfo andmine.”

Ka MTÜ Eesti Tsiviilallianss asutaja Priit Vimberg tõdeb, et tegemist on väga olulise ja märgilise otsusega, mis paljastas mitmeid murekohti ka koroonakommunikatsioonis. “Oluline roll oli antud otsuses ka Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmetel, kuna nende põhjal leidis tõendamist vaktsineerimata isikute ja vaktsineeritute, samuti erinevate ealiste gruppide tegelik roll haiglakoormuse tekitamises. Näiteks selgus TEHIK andmetest, et vanusegruppi 15-59 kuuluvate vaktsineerimata isikute haiglaravil viibimise osakaal on läbivalt alla 5% ning sellest saab järeldada, et haiglaravil viibivate isikute peamiseks tunnuseks on nende kõrgem iga, mitte niivõrd asjaolu, kas isik on vaktsineeritud või vaktsineerimata,” lisas Vimberg.

Antud kohtuasjas esindasid kaebajaid Advokaadibüroo Koch & Partnerid vandeadvokaat Kalev Aavik ja Advokaadibüroo Pallo & Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff. Kaebajate menetluskulusid on osaliselt rahastanud MTÜ Eesti Tsiviilallianss, mis on kodanikualgatuse korras Covid-19 kriisis ellu kutsutud ühendus eesmärgiga tagada VV korraldusega kehtestatud meetmete ja piirangute õiguspärasus.

Artikkel avaldatud lisaks: ERR

Tänavu on Tartu Maakohus teinud otsuse kahe kaitseväe töötaja osas, leides, et töölepingu erakorraline lõpetamine seoses töötaja sooviga end mitte vaktsineerida on tühine ning  mõistnud nende kasuks välja ka hüvitise tühise ülesütlemise eest. Kohtuotsuse ootel on veel üks kaitseväe töötaja ning 17 teenistujat. Kaitseväelasi esindava advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaadi Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul on oluline võimalikult kiiresti leida õigusselgus vaktsineerimissunni küsimuses, kuna ühalt kannatavad täna töö kaotanud inimesed, kuid teisalt võib sarnane olukord meid varsti taas ees oodata.

Hiljuti tehti Tartu Maakohtu otsus kaitseväe töötaja suhtes, kelle tööleping öeldi etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles 2021 aasta oktoobris põhjusel, et töötaja ei täitnud tööandja korraldust vaktsineerimise osas. Selleks ajaks oli ta kaitseväes töötanud 24 aastat ning soovis minna sealt otse pensionile. Tartu Maakohus leidis, et laopidaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning mõistis tema kasuks välja 6-kuulise hüvitise ning kõik menetluskulud. Kaitseväel on võimalik otsus edasi kaevata kuni 30.05.2022.a

Ühtlasi oli kohus seisukohal, et Eestis ei ole seni vastu võetud ühtegi seadust, millega oleks kehtestatud kas üldist või ametikohaspetsiifilist vaktsineerimiskohustust (viidates sealjuures ka Austria ja Saksamaa õigusele, mis on Eestiga sarnased) ning samuti, et vaktsineerimiskohustus riivab intensiivselt inimese kehalist puutumatust ja õigust eraelu puutumatusele ning eelduslikult peab inimesel olema õigus valida, kas lasta ennast vaktsineerida või mitte. Kohus kordas, et alati on vajalik kaaluda, kas on teisi võimalikke abinõusid ning kas kõrgendatud risk on pigem ajutine. Samuti tõi kohus välja, et viirus, selle levik, haigestumine ning selle vältimise võimalused on olnud pidevalt muutuses, mistõttu ei saanud kaitsevägi olla veendunud, et vaktsiin on ainus tõhus abinõu.

Kaitseväelasi esindava advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul on oluline võimalikult kiiresti leida õigusselgus vaktsineerimissunni küsimuses, kuna ühalt kannatavad täna töö kaotanud inimesed, kuid teisalt võib sarnane olukord meid varsti taas ees oodata. “Vaktsineerima sundivad käskkirjad on tänaseks nii mõneski asutuses pärast töötajate töölt vabastamist kehtetuks tunnistatud, kuid töötajate suurim hirm on, et covid-19 haiguse leviku ägenemisega alustavad asutused uuesti sarnaste abinõude ning sunniga, mis tooks sügisel kaasa uued kohtuvaidlused – kõik see on aga koormav nii meie inimestele kui ka kohtutele. Täna oleks vaja hoopiski rohkem ühiskonna sidusust koos vaimselt tervete inimestega, mitte lahterdamist ning ametkondades oma töötajates vaimse frustratsiooni tekitamist,” sõnas Reilik-Bakhoff. 

Kaitseväe teenistujate osas ei ole vaidlused eelmenetlusest kaugemale jõudnud ning nii mõnedki kaebused on kohtute suure koormuse tõttu veel menetlusse võtmata.

Artikkel leitav: Delfi Ärileht, Postimees, Lõuna-Eesti Postimees, RMP

Paljud korteriühistud võtavad laenu ja sõlmivad majade renoveerimiseks ning ümbruse parendamiseks töövõtulepinguid, kuid paraku tuleb ette ka ebakvaliteetselt teostatud töid ja sellest tulenevaid vaidlusi korteriühistu ja ehitaja vahel ning seotud riskid algavad tegelikult juba lepingu sõlmimisest. Advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff toob hiljutise Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumise valguses (tsiviilasi nr 2-19-4732) Võru korteriühistu juhtumi näitel välja olulisema, mida ebakvaliteetse töö puhul silmas pidada ja annab juhised, kuidas sellises olukorras käituda. 

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid saavutas hiljuti mitmeid aastaid kestnud vaidluses võidu ühe Võru korteriühistu jaoks, kus korteriühistu oli tellinud sadevee süsteemi paigaldamise koos parkla asfalteerimisega, kuid tööde teostamisel esines olulisel määral puudujääke ning hiljutine ringkonnakohtu otsus vabastas korteriühistu tööde eest tasumisest täiel määral. Lisaks pidi töövõtja tasuma korteriühistule tagasi kõik korteriühistu kulutatud õigusabikulud. Ehitaja ei jäänud Tartu Ringkonnakohtu lahendiga rahule ning esitas kassatsioonikaebuse Riigikohtusse, kes esitatud kaebust menetlusse ei võtnud.

Antud juhtumi puhul oli töö valmides asfalti kate poorne, vihmavesi jäi parkla kattele püsima ning katendite kalded ei vastanud projektile. Tööde teostaja püüdis tehtut korduvalt parandada, kuid olukord muutus üksnes hullemaks ning korteriühistu keeldus töövõtjale tasumast, kuni töö vastab lepingutingimustele. Korteriühistu oli tellinud kohtuväliselt ka asjatundja arvamuse, mille kohaselt ei vastanud töö lepingutingimustele. Ehitaja tugines tööde kvaliteedist olenemata vaid oma õigusele saada tasu,  viidates, et autod saavad ju parkida, seega ei ole probleem üldse nii suur.

Ehitaja asus kohtu kaudu nõudma tasu tehtud tööde eest ning juba esimene aste tuvastas, et töö ei vasta lepingutingimustele, kuid jättis tasaarvestamata korteriühistu nõuded leppetrahvi ja kahjunõude osas töövõtja vastu. Mõlemad pooled kaebasid otsuse edasi ning ringkonnakohus leidis, et korteriühistu oli esitanud piisavalt selge leppetrahvinõude, mistõttu olid kõik töövõtja nõuded lõppenud tasaarvestusega. Ringkonnakohus selgitas ka, et asjaolu, et korteriühistu kasutab lepingutingimustele mittevastavat parklat autode parkimiseks, ei ole põhjus ebakvaliteetse töö eest tasuda.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff’i sõnul on korteriühistul oluliste puuduste korral õigus raha tasumisest keelduda, kuid oluline on õigeaegne õiguslik sekkumine. “Kui on võimalik, tuleb enne tööde vastuvõtmist ning rahade tasumist veenduda tööde teostamise kvaliteedis ja ootustele vastavuses. Iseenesest ei muuda raha tasumine hilisemat õigusemõistmist võimatuks, kuid ka kohtust õiguse saamise järel ei saa kunagi kindel olla, et tasutud summa ehitusettevõttelt tagasi õnnestub saada. Tasub teada, et tellijal on oluliste puuduste korral õigus raha tasumisest keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 alusel ning seda õiguskaitsevahendit kasutades ei jookse ka viivis. Kui tellija on töö vastu võtnud, tuleb puuduseid tõendada tellijal endal, kuid kui tellija pole tööd vastu võtnud, tuleb töövõtjal tõendada puuduste puudumist. Olenemata sellest, kas tööd on vastu võetud või mitte, on tellijal õigus keelduda tasu maksmisest, kui töös esinevad olulised puudused. Minu selge soovitus on juba ehitusvaidluse tekkimisel esimesel võimalusel konsulteerida advokaadiga, vältimaks vigasid, mis hilisemas menetluses otsustavaks võivad saada,” lisas Reilik-Bakhoff. 

Advokaat soovitab juba töövõtulepingu sõlmimisel lasta leping advokaadil üle vaadata. “Kui korteriühistu kirjutab alla nii-öelda halvale töövõtulepingule, siis ei pruugi ka hilisem kaitse perspektiivikas olla. Oma praktikast oskan kinnitada, et hea ja korrektse lepingu korral on vaidluse oht oluliselt väiksem. Seega – las advokaat vaatab töövõtulepingu üle, teeb omad ettepanekud muutmiseks ning selgitab korteriühistule tema õigusi ja kohustusi seoses töövõtulepinguga”.

Advokaadi soovitused puhuks, kui kahtlete teostatud tööde kvaliteedis:

1. Ärge võtke töid vastu ega tasuge nende tööde eest, mille kvaliteedis kahtlete;
2. Teavitage töövõtjat oma kahtlustest ning määrake töövõtjale mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, teavitage VÕS § 111 alusel tasumisest keeldumisest ning vajadusel esitage teavitus leppetrahvi nõudmisest;
3. Samaaegselt eelmises punktis nimetatuga peaks töövõtjat teavitama ka sellest, millist õiguskaitsevahendit plaanite kasutada siis, kui töövõtja puudust ei likvideeri (kahju hüvitamise nõue, leppetrahv, taganemine vms);
4. Fikseerige puudused, puudustest teavitamine,  kõik suulised kokkulepped ja tehtud parandused ning koguge täiendavaid tõendeid puuduste olemasolust; 
5. Kui tööd on vastu võtmata, saate töövõtjale viidata, et tal tuleb tõendada teostatud tööde puhul puuduste puudumist;
6. Kui puudused tekivad pärast tööde vastuvõtmist, peate tellima ise asjatundja arvamuse selle kohta, et töös on puudused – maksmisega viivitamisel tuleb aga töövõtjat sellest eelnevalt teavitada, et viivitus oleks õiguspärane;
7. Kui töövõtjale antud mõistlik tähtaeg on möödas ning puuduseid ei ole kõrvaldatud, tuleb rakendada esimesel võimalusel lubatud õiguskaitsevahendeid – eriti, kui soovite taganeda, tuleb seda teha mõistliku aja jooksul pärast tähtaja möödumist.

Artikli autor: Jaanika Reilik-Bakhoff

Artikkel leitav lisaks: Delfi Ärileht, Postimees Kodu, Lääne Elu, Raamatupidaja.ee

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid esindas edukalt töötajat vaidluses Kaitseväega.

Tartu Maakohus tunnistas Kaitseväe poolse töölepingu erakorralise ülesütlemise vaktsineerimistõendi esitamata jätmise tõttu tühiseks ning mõistis välja töötaja kasuks hüvitise ja menetluskulud.

Tartu Maakohus tegi oma otsuses muuhulgas järgmised olulised järeldused:

1. Tööandja ühepoolne deklaratsioon, millega pannakse töötajale lisakohustusi, ei saa muuta töölepingut.
2. Töötaja, kes ei ole oma töölepingu muutmisega nõus, ei pea minema tööandja käskkirja vaidlustama. Tööandja ühekordne, väljaspool tööülesandeid antud korraldus ei saa olla töötajale järgimiseks kohustuslik.
3. Käskkirja sõnastusest nähtuvalt ei muutnud tööandja tegelikult töötaja tööülesandeid, vaid ametikohale esitatavaid nõudeid. Samas peab tööandja antud korraldus olema mõistlik ja proportsionaalne, s.t vastavuses korralduse andmise põhjuseks oleva eesmärgiga. Kohus peab õigeks hageja väidet, et vaktsineerimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, s.o ei taga riigi kaitsevõime säilimist.
4. Kohus leiab, et niivõrd kiiresti muutuva info põhjal ei saa tööandja töötajale kohustusi pannes ja töölepingut lõpetades lähtuda ainult hetkel teada olevast. Seega ei saanud kostjal töölepingut lõpetades olla piisavat teadmist, et vaktsineerimine on ainuke ning proportsionaalne meede.
5. Korralduse proportsionaalsust analüüsides tuleb arvestada ka töötervishoiu eesmärgiga – TTOS § 2 järgi on seaduse eesmärgiks töötaja tervise kaitsmine, mitte tööandja tegevuse jätkumise kaitsmine. Tööandja põhjendus, et töötaja haigestumisel jäävad tema ülesanded täitmata, ei ole tõsiselt võetav. Lisaks COVID-19-le on ka teisi haiguseid (gripp, noroviirus jms), mis takistavad töötajal töö tegemist. Võimalus, et töötaja võtab äkki haiguslehe, ei saa olla töölepingu lõpetamise põhjuseks.“

Otsus ei ole veel jõustunud, kuna otsust on võimalik edasi kaevata Ringkonnakohtusse 30 päeva jooksul.

Artikkel on leitav: Õhtuleht, ERR.

Põhiõigustel ja -vabadustel on Eestis kui demokraatlikus õigusriigis olnud oluline koht juba alates Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja sellele järgnenud esimese põhiseaduse vastuvõtmisest 15. juunil 1920.Põhiõiguste ja -vabaduste osa on järk-järgult kasvanud. Lisaks on need kirjeldatud ka erinevates konventsioonides, näiteks inimõiguste ja põhiõiguste kaitse konventsioonis ja Euroopa sotsiaalhartas. Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus tagada võimude lahusus ja luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Viimaste aastatega on aga küsitavaks muutunud nii võimude lahususe kehtivus kui ka koos sellega põhiõigusi tagavate menetluste toimivus. Kohati on tekkinud tunne, et riigijuhtidel on kriisijuhtimisel seisukoht, et eesmärk pühitseb abinõu. Näiteks ei olnud Eestis esialgu õiguslikku alust maskinõude kehtestamiseks, kuid see ei saanud takistuseks, õiguslik alus loodi hiljem.

Eestis ei ole õiguslikku alust vaktsineerimise nõude kehtestamiseks, ometi selline nõue riigikohtu hinnangul meil sisuliselt kehtib. Kas riik plaanib ka siin luua õigusliku aluse tagantjärele? Kas selline põhimõte on aga ka kooskõlas põhiseadusega?

Kas põhiõigusi võib piirata? Kas põhiõigusi peaks piirama?

Põhiseadus sätestab, et inimeste õigusi ja vabadusi tohib piirata “ainult kooskõlas põhiseadusega”. Sellised piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega tuleb vastata küsimusele, kas põhiõigusi tohib piirata, jaatavalt.

Siiski ei saa põhiõiguste piiramine olla eesmärk omaette. Veelgi enam, inimestele ei saa preemiana põhiõigusi jagada riigile sobiliku käitumise eest, sest põhiõigus on baasõigus, mis on kõigil olemas ja mida saab piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

Üks äärmiselt olulistest põhiõigustest, mida üldiselt ühes õigusriigis tagatakse, on inimeste võrdne kohtlemine. See on võrdselt oluline põhimõte kõigi jaoks, kuid selle erilist tähtsust tunnetavad paradoksaalselt eelkõige need, keda diskrimineeritakse või kes tunnevad, et neid diskrimineeritakse.

Võrdne kohtlemine ei ole uus suund ja juba sadu aastaid põhineb see ühel väga lihtsal printsiibil: inimene on inimene koos kõikide oma atribuutidega alates rahvusest, nahavärvist, emakeelest, veendumustest ja lõpetades varandusliku staatusega. See printsiip ei sõltu mitte millestki, ei keskkonnast, eluvaldkonnast ega inimesest endast.

Ometi on siingi võimalik leida ja tekitada erandeid. Näiteks on põhiseaduse üks loojaid Liia Hänni märkinud järgmist (kommenteerides § 12 lg 1 sõnastust): “Küll aga tuleb selgituseks öelda, et avatud loetelu ei tähenda, et me ei tohiks siiski isikuid eristada. Tuleb teha vahet diskrimineerimise ja diferentseerimise vahel. Diskrimineerimine on see, kui isikute vahel tehakse vahet põhjendamata.”

Uus sõna loob uue sisu

Seega, võttes kasutusele uue terminoloogia, saame muuta ka seaduse sisu. Põhiseadus sätestab küll diskrimineerimise keelu, kuid diferentseerimist ei ole seal sõnagagi puudutatud. Terminoloogia loovat kasutamist tuleb sageli ette, näiteks 2014. aastal võeti esimest korda kasutusele termin “deeskaleerimine”, vähendamaks Venemaa sõjalise rünnaku ja Ukraina (osalise) okupatsiooni tähtsust.

Terminite vägivaldset muutmist kasutab tavapäraselt enamus, kes kehtestab ennast ning järjest rohkem on kuulda ka seisukohti, et demokraatias juhibki enamus ning seega tuleb leppida enamuse arvamusega. Selline seisukoht ei käi kaasas aga õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtetega ning kindlasti kohe mitte kehtiva põhiseadusega.

Põhiseadus keelab diskrimineerimise

Põhiseaduse § 12 ütleb, et “kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu”.

Siin tuleb mõista, et iga erinev kohtlemine ei pruugi siiski alati olla diskrimineerimine, vaid võib olla vajalik just diskrimineerimise ärahoidmiseks. Diskrimineerimine, millest räägib põhiseadus, on inimese ebaõige erinev kohtlemine, vahetegemine, väljaarvamine või eelistamine. Tegemist on inimest esiplaanil seadva ja muu hulgas ka riigi eest kaitsva printsiibiga.

Kui vaadata viimasele paarile aastale tagasi, ei pruugi eelnevalt diskrimineerimisena käsitletu seda enamuse jaoks enam olla (teatud tunnuste põhjal tööle valimine, töölt vallandamine, töötasu maksmine, õigusnormidest tulenevate ohutusnõuete täitmine, teenuste vaba pakkumine jne).

Kas diskrimineerimine saab aga sedavõrd vähemuste kahjuks muutuda, kui õigusnormid on ometi samad ja tahame olla jätkuvalt õigusriik koos selle juurde kuuluvaga? Murettekitav on ka suhtumine, et kui paberil ei ole must-valgel kirjas, et kedagi diskrimineeritakse, siis justkui seetõttu ei saa ka diskrimineerimist jaatada, kuigi see faktiliselt tegelikkuses eksisteerib. 

Kui ainult terminitest enam ei piisa

Teisalt kohtame me just viimasel ajal segavalt sageli n-ö tagantjärgi vigade parandamist, kusjuures selline “õigus” on riigil, kuid mitte kodanikel.

Seadused ei peaks sõltuma üldjuhul keskkonnast, mõnikord muutub keskkond aga nii kiiresti ja kardinaalselt, et erandid on põhjendatud. Näiteks sõda või ootamatult vallandunud pandeemia. Siis võib olla põhjendatud juhtudel mõningate põhiliste õiguste piiramine põhjendatud.

Sellistes olukordades võib valitsus parimat soovides pidada põhjendatuks ebaseaduslike piirangute kehtestamist, kuid samal ajal ei muuda keskkond seda mitte kuidagi vähem ebaseaduslikuks. Selle taustal on hoiatava näitena meeles 88 aastat tagasi kehtima hakanud vaikiv ajastu, mille käigus andis toonane president ka terminile “tsensuur” uue tähenduse.

Just ajaloolist teadmist silmas pidades on põhjendatud ka praegune ettevõtjate mure neile põhiseadusega lubatud ettevõtlusvabaduse piiramise pärast. Kui riik kehtestab “ajutise” nõude tegeleda muidu seadusliku ettevõtlusega ainult teatud ajavahemikul või teenindada vaid teatud gruppi ühiskonnast, siis on põhjendatud ootus, et see on tõesti ajutine piirang.

Need piirangud peavad olema ka vältimatult vajalikud, ei piisa sellest, kui need piirangud võib-olla veidi aitavad ja veelgi hullem, kui on teada, et abi on vaid marginaalne. Nii arvab ka õiguskantsler Ülle Madise: “Seega peab korraldusest selguma üksikasjalik põhjendus, miks on piirang kehtestatud, ning piirang ise peab olema eesmärgi saavutamiseks vajalik, sobiv ja mõõdupärane.”.

Paraku on riigijuhid loonud meile uue reaalsuse, kus termin “ajutine” venitatakse täpselt nii pikaks, kui poliitikutele parajasti kõige meelepärasem on. Samal ajal ei kaasne sellise otsusega riigi automaatset vastutust – kui piirang ja selle määramatu kehtivusaeg kedagi kahjustab, siis saab oma õigust nõuda kohtu kaudu. See ei ole ei lihtne, kiire ega odav protsess, kuid tuleb siiski läbi teha, et taastada oma õigused ja kahju tekkimisel kompensatsiooni saada.

Kuidas saavad vähemused tõendada ja välja arvutada tõrjutusest tekkinud kahju? Kuidas läheb see kokku põhiseaduse paragrahviga 14, mille järgi on riigil kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused ja veelgi enam olla ise peamine põhiõiguste kaitsja? Kui riik näitab halba eeskuju õigusriigi austamisel, kuidas mõjub see kodanike õiguskuulekusele, kellel pole võimalik oma õigusi kohtus kaitsta?

Riik vastutab ka

Eestil on hea ja kodanike poole näoga pööratud põhiseadus, mille teise peatüki üllas eesmärk on kaitsta meid ebaõigluse eest. Samal ajal on arusaadav ja ka vajalik, et põhiseadus ei oleks ajas muutumatu kivitahvel, vaid arvestaks ajastut ja keskkonda ning peaks silmas paremat tulevikku. Kuid seda tehes tuleb siiski lähtuda peamisest põhimõttest, et riik vastutab selle eest, et selles riigis mitte kedagi ei diskrimineerita ning seda ilma agade, lisaklauslite ja põhjendamatu uue terminoloogiata.

Põhiõiguste ebavajalike piirangute lõpetamine ei tohi takerduda hirmu taha tunnistada oma vigasid, sest nii võib kannatada saada riigi ja selle juhtide usaldusväärsus. Ühe poole kestvad rikkumised võivad kaasa tuua teise poole soovi käituda sarnaselt oma riigi juhtidega. 

Artikli autor: Jaanika Reilik-Bakhoff

Artikkel avaldatud: ERR.

31. jaanuaril rahuldas Tallinna Halduskohus 6 kaebaja esialgse õiguskaitse taotlused ning keelas Politsei- ja Piirivalveametil nende teenistussuhete lõpetamise COVID tõendi esitamata jätmise tõttu kuni põhiasjas on kohtulahend jõustunud. Täna keelas Tallinna Halduskohus veel üle 20 PPA teenistuja vabastamise ja andis pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks.

Halduskohus viitas suuresti Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2022.a lahendile ning leidis sarnaselt ringkonnakohtule, et PPA poolt kehtestatud vaktsineerimisnõue ei ole eesmärgi suhtes proportsionaalne.

Kohtute hinnangul on olukord võrreldes PPA poolt riskianalüüsi koostamise seisuga oluliselt muutunud: „Käesolevaks ajaks on olukord seoses koroonaviirusega nii Eestis kui maailmas võrreldes riskianalüüsi koostamise ajaga oluliselt muutunud. Nimelt on käesolevaks ajaks valdavaks koroonaviiruse tüveks kujunenud deltatüve asemel teistsuguse iseloomuga omikrontüvi. Terviseameti teatel on omikronitüve osakaal ringlevatest koroonaviiruse tüvedest käesoleval hetkel ligikaudu 89%. Samal ajal on ilmnenud ka andmeid, mis näitavad, et vaktsineerimise kaitse nakatumise eest on omikrontüve puhul väiksem ja haiguse kulg pigem leebem. Neist muutunud faktilistest asjaoludest ei ole võimalik kohtu hinnangul mööda vaadata.“

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Kristina Viznovitš loodab, et selleks korraks on esialgse õiguskaitse vaidlus peetud ning saab asuda vaidluse sisulise lahendamise juurde. “Arvestades, et Tallinna Halduskohtu lahendid põhinevad Tartu Ringkonnakohtu lahendil, on lootust, et selleks korraks on esialgse õiguskaitse üle vaidlus peetud ning kohus saab edasi minna vaidluse sisulise lahendamise juurde, kus tuleb hinnata PPA poolse vaktsineerimiskohustuse õiguspärasust,” sõnas  Viznovitš.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul on kaebajad esitanud kõigis neljas kaebuses PPA-le ettepaneku kohustusliku vaktsineerimise käskkirja tühistamiseks kompromissi korras – kõigis menetlustes on kohus määranud pooltele ka tähtaja kompromissi sõlmimiseks. „Arvestades, et nõue põhineb aegunud riskianalüüsil ning TTOS-il, mille kohaselt peab tööandja kaaluma ka teisi võimalusi ohutuse tagamiseks, on ainuke õige lahendus hetkel see teema kompromissiga kokku tõmmata. Ühes sarnast temaatikat käsitleval istungil leidis kohtunik istungil, et töötaja vallandamine põhjusel, et äkki ta jääb haigeks, on põhiseadusevastane ning sellise põhistuse juures tuleks kaitsta töötajaid kõigi haiguste vastu. Kohtunik viitas, et TTOS-i järgi tuleb kaaluda ka muid võimalusi ning kui need on olemas, ei ole töösuhte lõpetamine põhjendatud- otsus selles asjas veel jõustunud pole,” sõnas Reilik-Bakhoff.

Reilik-Bakhoff lisas, et nüüdseks on PPA muutnud oma käskkirjaga kohustuslikuks ka tõhustusdoosi. “01.02.2022 muutis PPA oma käskkirja selliselt, et teenistujatel peab olema COVID immuniseerimist või läbipõdemist tõendav kehtiv dokument – sellega tehti kohustuslikuks ka tõhustusdoos. Samas on seletuskirjas viide, et kehtiv dokument määratletakse Vabariigi Valitsuse korraldusega, mille kohaselt võib tekkida juba mõne nädala pärast arusaamatus tõendi kehtivuse osas, kui Vabariigi Valitsus peaks COVID tõendi siseriiklikult tühistama. Veelgi enam, kui PPA lähtuks ikkagi TTOS-i alusel kehtestatud määrusest ja seal nimetatud COVID-tõendi niinimetatud kehtivusest, peaks see ikkagi olema üks aasta, mitte 270 päeva. Kõik see segadus viitab, et kohustuslik vaktsineerimine PPA-s tuleb lõpetada ja pooltel leida kompromiss asjas,“ lisas Reilik-Bakhoff.

Politsei- ja Piirivalvemeti peadirektor andis 3. novembril 2021 välja käskkirja, millega kehtestas kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid on kohtutele esitanud neli kaebust Politsei- ja Piirivalveameti ametnike ja töötajate nimel ligikaudu 60 inimese eest. Tänaseks on kohtusse läinud ka esimesed kaebused teenistujate nimel, kes ennetavas vaidluses ei osalenud või loobusid vahepeal esialgse õiguskaitse taotlemisest liigse vaimse surve tõttu – sisuliselt on 3 kuud elatud teadmatuses, kas homme on töökoht veel olemas.

Artikkel ilmunud: ERR, Delfi, RUP.

Pea igal inimesel on endaga kaasas salvestustehnika telefoni näol ning vahel tundub, et seda kasutatase pea igal sammul hetkede jäädvustamiseks. Siinkohal on aga väga oluline arvestada reeglitega, mis kohalduvad juhul, kui fotol on lisaks pildistajale endale ka mõni kolmas isik, olgu selleks siis perekonnaliige, sõber või võõras. Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Kristina Viznovitš selgitab, kus võib pildistada ja filmida ning millistel tingimustel võib seda materjali avaldada näiteks sotsiaalmeedias.

Isiklikuks otstarbeks ning fotot ja videot avalikustamata võib pildistada kõike ja kõiki ning selleks puudub vajadus fotol olevalt isikult nõusolekut küsida. Muidugi oleks võimalusel isiku nõusoleku küsimine tema jäädvustamiseks viisakas.

Avalikustamiseks tuleb pidada igasugust foto ja video nähtavaks tegemist ja näitamist inimestele, keda ennast pildil ei ole. Selliseks tegevuseks võib olla nii foto avaldamine ajalehes või näitusel, video näitamine telekanalis aga ka foto või video riputamine sotsiaalmeedia kanalitesse nagu nt YouTube, Facebook, Instagram jne. Samuti tuleb avalikustamiseks pidada ka foto või video saatmist näiteks e-posti teel, kui see saadetakse isikule, keda ennast fotol või videol ei kajastu.

Avalikustamiseks ei loeta aga foto jagamist nende isikutega, kes on pildil ning fotot võib fotol olevate inimestega jagada ka ilma, et peaks teistelt fotol olevatelt inimestelt selleks eraldi nõusolekut küsima. Näiteks on lubatud seega jagada lastest pilte nende lastevanematega, kelle lapsed pildil on, küsimata selleks teiste pildil olevate laste vanemate käest eraldi luba. Kui aga soovitakse jagada näiteks pilti kõigi lasteaia rühmas käivate laste vanematega, siis selleks on vajalik küsida eraldiseisev nõusolek nende laste vanematelt, kelle lapsed on pildil. Samuti ei peeta avalikustamiseks fotode hoiustamist veebis mõne pilveteenuse pakkuja juures, kui fotodele pääseb ligi vaid fotode tegija.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaadi Kristina Viznovitši sõnul on fotode ja videode avaldamise näol tegemist isikuandmete töötlemisega, mis on lubatud ainult juhul, kui selleks on seaduslik alus. “Üheks selliseks aluseks on inimese nõusolek isikuandmete töötlemiseks konkreetsel eesmärgil. Seega võib tehtud fotosid ja videoid näiteks Facebook’is jagada, kui isikud, kes fotol ja videol on kajastatud, annavad selleks nõusoleku. Tuleb tähele panna, et isiku antud nõusolek peab vastama teatud reeglitele – see peab olema selge, vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline. See tähendab, et kui küsitakse sõbralt nõusolekut foto riputamiseks Instagrami kontole, tuleb sõbrale selgitada, kuhu, kui kauaks ja mis eesmärgil foto avalikustatakse ning sõber peab sellega nõustuma. Kui fotol on aga mitu sõpra, tuleb nõusolek saada neilt kõigilt,” lisas Viznovitš.

Pildistamine avalikus kohas ja avalikel üritustel

Inimese nõusolekut avalikus kohas toimuva pildistamise eest fotode avalikustamise eesmärgil asendab isikute teavitamine sellises vormis, mis võimaldab isikul endal fotodele jäämist vältida. Seega saab isikut pildistada fotode avalikustamise eesmärgil juhul, kui pildistamine toimub avalikus kohas ning pildistaja on isikuid toimuvast teavitanud.

Avalik koht

Avaliku koha mõiste on sisustatud korrakaitseseaduses, mille kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa. Andmekaitse Inspektsioon on oma kaamerate kasutamise juhendis (edaspidi „juhend“) selgitanud, et avalikuks ruumiks tuleb pidada ka näiteks kinoseanssi, kuna kõigil on soovi korral võimalik pilet osta. Seega tuleb avaliku koha mõiste sisustamisel lähtuda igaühe võimalusest ruumis viibida ka juhul, kui selleks peab täitma teatud eeldused, näiteks tuleb osta pilet.

Pildistamisest teavitamine

Avalikus kohas pildistamisest tuleb inimesi teavitada viisil, mis võimaldab neil soovi korral pildile jäämist vältida. Teavitamiskohustuse täitmiseks saab avaldada vastava teate pildistamise kohta (näiteks ettevõtte) veebilehel. Samuti võib teavitamiskohuse täitmiseks piisata, kui inimesele on ilmselge, et toimub pildistamine või videosalvestamine avalikustamise eesmärgil. Näiteks peaks piisama sellest, kui inimene viibides raekoja platsis näeb telekanali kaamerat ja reporterit ning saab valida sellise teekonna, mis võimaldab tal kaamerapilti jäämist vältida. Samuti võiks teavitamiskohustuse lugeda täidetuks juhul, kui pildistatakse vaatamisväärsuseid või selle ümbruses. Igale mõistlikule inimesele on arusaadav, et Vabadussõja võidusambast pildi tegemise eesmärgiks on muu hulgas ka pildi avalikustamine. Seetõttu peaks isik, kes ei soovi enda jäädvustamist avalikustamise eesmärgil, vältima teise isiku kaamera ette jäämist.

Teavitamiskohustus puudub aga selliste sündmuste puhul, mille avalikustamise eesmärgil jäädvustamist võib mõistlikult eeldada. Juhendi kohaselt on sellised sündmused näiteks tantsu- ja laulupidu ning vabaõhu- ja spordiüritused.

Artikli autor: Kristina Sööt

Artikkel limunud ka Postimehes ja RUPis.

Koos lume sulamisega on taas päevakorda kerkinud autoomanike iga-aastane nuhtlus – löökaugud sõiduteel, millest läbi sõites on üsna tavapäraseks tagajärjeks kahjustunud rehv või velg, samuti võivad viga saada silla detailid. Kui sõiduki vigastused on põhjustatud ootamatust löökaugust, on õigus kahjud tee omanikult sisse nõuda. Advokaadibüroo Pallo&Partnerid jurist Liina Luht tuletab meelde, kuidas löökaugust läbi sõites tegutseda ning kellelt nõuda sõiduki parandamisega tekkinud kulusid.

Peale löökaugust läbisõitmist tuleks sõiduk esimesel võimalusel ja võimalikult ohutult peatada ja tuvastada tekkinud kahjustused. Kui välise vaatluse käigus sõidukil vigastusi ei tuvastata, võib sõitu jätkata, ent sõites peab olema eriliselt tähelepanelik ja veenduma, et auto edasine kasutamine on ohutu. Kui kahtlete sõiduki korrasolekus, tuleks võimalike vigastuste hindamiseks pöörduda remonditöökotta. Kui aga sõiduk on ilmselgelt kahjustada saanud, on mõistlik kohale kutsuda politsei, kes fikseerib sündmuskoha või annab telefoni teel selleks vastavad juhised.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid jurist Liina Luhti sõnul on äärmiselt oluline sündmuskoha fikseerimine juhul, kui politsei kohale ei tule. “Sageli paigaldavad tee omanikud auklikele teelõikudele vastavad märgistused, kuid nende paigaldamine ei vabasta tee omanikku siiski ilmtingimata vastutusest. Näiteks märk “Ebatasane tee” ei pruugi olla piisav, kui ohutuse tagamiseks oleks tee omanik pidanud piirama ka liiklemise kiirust. Siinkohal rõhutan, et tee omanikul puudub hüvitamise kohustus, kui löökaugust läbi sõitmise tingis sõidukijuhi poolne liiklusreeglite rikkumine, näiteks ületas juht lubatud piirkiirust. Ja tasub meeles pidada, et kahjude nõudmise eelduseks on sündmuskoha korrektne fikseerimine – kas teeb seda kohale kutsutud politsei või teete seda ise, igal juhul peab see olema tehtud korrektselt,” sõnas Luht. 

Olukorda ise fikseerides on kindlasti oluline sündmuskoht ja sõiduki kahjustused foto või video teel jäädvustada, seejuures peaks nende abil hiljem olema võimalik tuvastada nii löökaugu asukohta kui suurust. Kui mõõteriista käepärast pole, tasub löökauk üles pildistada nii, et fotol asetseks augu kõrval mõni käepärane ese (näiteks tikutops, pastapliiats, veepudel, rahakott), mille suurust saaks löökaugu suuruse tuvastamisel aluseks võtta. Augu sügavuse jäädvustamiseks saab sarnaselt mõne sobiva eseme pildistamise ajaks löökauku asetada. Kui õnnetust juhtub pealt nägema mõni kolmas isik, tasub küsida tema kontakti, et vajadusel saaks ta tunnistajana olukorra kirjeldamiseks hiljem ütlusi anda.

Luht lisab, et löökaugu kahjude hüvitamiseks tuleb kaskokindlustuse olemasolul pöörduda kindlustusandja poole ning selle puudumisel tee omaniku poole. “Kaskokindlustuse olemasolul on kindlasti mõistlik otse sündmuskohalt teavitada kindlustusandjat, vältimaks hilisemaid arusaamatusi näiteks sündmuskoha fikseerimise osas. Sellisel juhul piirdub sõiduki omaniku kahju vaid omavastutusega, mille hüvitamist võib nõuda seejuures tee omanikult. Kui sõidukil aga kaskokindlustus puudub, tuleb kahjunõue koos kahju ulatust kinnitavate tõendite ning remondikalkulatsiooniga esitada tee omanikule, kelleks on asulasiseselt enamasti kohaliku omavalitsuse üksus (Tallinnas Kommunaalamet) ning kellel tee omanikuna on kohustus tagada tee nõuetele vastavus ja liiklemiseks ohutud tingimused. Riigile kuuluval maanteel täidab omaniku ülesandeid Transpordiamet. Kui tee omanik siiski keeldub kahju hüvitamisest, tuleb kahju hüvitamist nõuda kohtu kaudu, pöördudes tee omaniku asukohajärgsesse maakohtusse,” lisas Luht.

Artikli autor: Liina Luht

Artikkel avaldatud: Postimees, RUP.

Tööinspektsiooni andmetel toimus eelmisel aastal 3759 tööõnnetust, millest surmaga lõppes koguni 11. Nagu ka varasematel aastatel, registreeriti tegevusalade lõikes tööõnnetusi kõige enam kaubanduse, metallitööstuse, ehituse, puidutööstuse ning veonduse ja laonduse valdkonnas. Kuna uue aasta alguses on toimunud juba mitu surmaga lõppenud tööõnnetust, tuletab advokaadibüroo Pallo&Partnerid jurist Liina Luht meelde nii töötajatele kui ka tööandjatele, kuidas tööõnnetuse korral toimida.

Tööõnnetuste ennetamise esimeseks sammuks on töökeskkonna riskianalüüsi koostamine, mis on kõikidele tööandjatele kohustuslik. Riskianalüüsi käigus selgitab tööandja välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid ning hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele. Ühtlasi peab tööandja riskianalüüsi tulemuste põhjal paika panema tegevuskava, kuidas võimalikke ohte vähendada.

Riskianalüüsi koostamisest üksi aga abi ei ole, kui riskianalüüsi põhjal tehtud tegevuskava praktikas kasutusele ei võeta. Seepärast on oluline, et tööandjad muudaksid tööohutuse ja -tervishoiu ettevõtte igapäeva osaks – jälgiksid, et töötajaid kasutaksid õigesti neile tööks vajalikke masinaid, seadmeid, tööriistu, aineid, isikukaitsevahendeid ning vajadusel juhendaksid neid, lisaksid töökohtade juurde selgitavad lühiohutusjuhendid, teavitused ja märgistused ning kontrolliksid regulaarselt tööohutust ja -tervishoidu, viies läbi sisekontrolle ja auditeid.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid jurist Liina Luhti sõnul võivad siiski õnnetused juhtuda ka juhul, kui on koostatud korrektne riskianalüüs ja seda on eeskujulikult täidetud. “Ka töökohas, kus tööandja on kõiki vajalikke abinõusid tööohutuse tagamiseks rakendanud, ei ole õnnetuse toimumine siiski välistatud kas ebasoodsate asjaolude kokkulangemise, tähelepanematuse või mõne muu asjaolu ilmnemise tõttu. Oluline on siinkohal teada õiguslikke nüansse – kellele peab õnnetusest teada andma, millise aja jooksul, kes alustab uurimist ja millised on tööandja kohustused. Näiteks on oluline teada, et kui kannatanu tööõnnetusest teada ei anna, jääb ta ilma seadusega ettenähtud haigushüvitisest, mida Haigekassa maksab tööõnnetuse või selle tüsistuse korral alates haigestumise teisest päevast 100% ulatuses,” lisas Luht.

Luht toob välja viis olulisemat punkti, kuidas tööõnnetuse korral toimida:

1. Kui töötaja sai tööõnnetuse tagajärjel vigastada, tuleb kohale kutsuda esmaabiandja ning tõsisema terviskahjustuse korral helistada hädaabinumbrile, kust vajadusel saab kiirabi saabumiseni ka juhiseid kannatanu abistamiseks. Oluline on siinkohal teada, et kui kannatada saanu tööõnnetusest teada ei anna, jääb ta ilma seadusega ettenähtud haigushüvitisest, mida Haigekassa maksab tööõnnetuse või selle tüsistuse korral alates haigestumise teisest päevast 100% ulatuses, maksimaalselt 182 päeva.
2. Töötaja peab esimesel võimalusel tööõnnetusest teatama ka tööandjale. Õnnetusjuhtumite korral, mis ei ole aegkriitilised, on seda mõistlik teha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt e-kirja või sõnumi teel).
3. Kui tööõnnetuse tagajärg on surm või nähtavalt raske vigastus, näiteks lahtine luumurd, ulatuslikud haavad, jäsemete, sõrmede või varvaste amputatsioon, on tööandjal kohustus teavitada tööõnnetusest Tööinspektsiooni ning surmaga lõppenud tööõnnetusest ka politseid.
4. Tööandja peab korraldama tööõnnetuse uurimise kümne tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist, ent ajutise töövõimetuse, raske kehavigastuse või surma korral tuleb uurimist alustada viivitamatult ja esitada kolme tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist Tööinspektsioonile ja kannatanult või tema huvide kaitsjale tööõnnetuse raport, mille vorm on leitav Vabariigi Valitsuse määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ lisast 2.
5. Vajaduse korral uurib tööõnnetusi ka Tööinspektsioon ning teavitab uurimise alustamise otsusest ka tööandjat. Tööinspektor korraldab tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimise 30 tööpäeva jooksul tööõnnetuse uurimise alustamise otsuse tegemise päevast arvates, ent võib vajadusel seda tähtaega pikendada.

Kahjude ja kulude hüvitamine

Töötaja jaoks on kahtlemata oluline küsimus ka tööõnnetusest tingitud kahjude ja kulude hüvitamisega seonduv. Üldjuhul, kui tööandja on rikkunud oma töötervishoiu ja -ohutuse alaseid kohustusi, on töötajal tööõnnetuse toimumise korral tööandjalt õigus nõuda nii tervisekahjustuse tõttu tekkinud kulusid kui ka mittevaralist kahju. Tavapäraselt seisneb varaline kahju ravikuludes ning töötaja sissetulekute vähenemises, mille puhul töötaja saab nõuda hüvitist selle sissetuleku ulatuses, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Varaliseks kahjuks võib olla ka töövigastusest tingitud lisakulutuste, näiteks proteeside, abivahendite ja retseptiravimite kulu. Mittevaraline kahju on mõeldud kompenseerima õnnetusest tingitud valu, kannatusi ja elukvaliteedi langust. Viimastel aastatel on üheks suuremaks mittevaralise kahju hüvitiseks kohus tööõnnetuste puhul määranud 9 000 eurot. Selle kaasuse puhul oli tegemist õnnetusega, kus töötajal tuvastati töövigastusest tulenev püsiv töövõime kaotus ja keskmisele puudele vastav liikumis- ja kopsufunktsiooni kõrvalekalle. Kergemate kehavigastuste puhul on tavaliselt mittevaralise kahjuhüvitise suurus jäänud 1 000 kuni 2 000 euro vahemikku.

Töötaja surma korral võib tööandjalt lisaks nõuda ka matusekulude hüvitamist mõistlikus ulatuses ning juhul, kui surma saanud töötaja oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab tööandja maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel andnud.

Kahju hüvitamise nõude puhul on oluline tähele panna, et kohtuvaidluse korral võtab kohus hüvitise määramisel arvesse ka kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimisel. Seega, kui tööõnnetus tekkis kasvõi osaliselt töötajast endast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel (näiteks ei kasutanud töötaja ettenähtud isikukaitsevahendeid), vähendab kohus kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Tööandja juhatuse liikme vastutus

Kui tööandja on tööõnnetuse tõttu tasunud töötajale hüvitise ning kandnud seeläbi kahju mõne juhatuse liikmele laieneva kohustuse rikkumise tagajärjel, milleks on ka töötervishoiu ja -ohutuse nõuete täitmise tagamine, võib äriühingul tasutud kahjuhüvitise ulatuses tekkida tagasinõudeõigus äriühingu juhatuse liikme vastu. Juhatuse liikmel on äriühingu ees nimelt hoolsuskohustus, mis tähendab, et juhatuse liige on kohustatud tegutsema heas usus, kooskõlas seadusega, äriühingu huvides ning vältima äriühingule kahju tekkimist. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et ta on töötervishoiu ja -ohutuse nõuete täitmise tagamisel tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.

Karistusõiguslik vastutus

Lisaks võib nii äriühingu kui ka juhatuse liikme puhul kõne alla tulla karistusõiguslik vastutus, kui töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramise tõttu on inimesele tekitatud raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Juhatuse liikme puhul võib karistuseks määrata rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Juriidilise isiku puhul on karistuseks rahaline karistus.

Artikli autor: Liina Luht

Artikkel avaldatud: Postimees, RUP, Pealinn.

Ligi 40 PPA teenistujat ning töötajat esitasid määruskaebuse ringkonnakohtule, saamaks esialgse õiguskaitse seoses vaktsineerimiskohustusega. Ringkonnakohus otsustas rahuldada rasedate taotluse esmasele õiguskaitsele kohtumenetluse lõpuni ning nende puhul tuleb vaktsineerimise nõue selleks ajaks peatada – tegemist on lõpliku esialgse õiguskaitsega, mida PPA edasi kaevata ei saa. Samuti leidis ringkonnakohus, et koondatavatele töötajatele on esialgne õiguskaitse koondamise jõustumiseni põhjendatud. Ülejäänud ligemale 30 töötaja osas andis ringkonnakohus täiendava tähtaja 7. jaanuarini 2022, mille jooksul on töötajatel veel võimalik end töökoha säilitamise nimel vaktsineerida. PPA teenistujaid ning töötajaid esindava advokaadi Jaanika Reilik-Bakhoffi hinnangul tuleb kohustusliku vaktsineerimisega seonduvaid vaidlusi lähitulevikus oluliselt juurde, kuna paljud ei soovi iga mõne kuu tagant endale tõhustusdoose süstida ning just seetõttu on täna väga oluline kohustusliku vaktsineerimise osas õigusselgusele jõuda. 

Politsei- ja Piirivalvemeti peadirektor andis 3. novembril 2021 välja käskkirja, millega kehtestas kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff on kohtutele esitanud neli kaebust Politsei- ja Piirivalveameti ametnike ja töötajate nimel ligikaudu 60 inimese eest.

Kahes kaebuses on halduskohus andnud kohtumenetluse lõpuni kaebajatele esialgse õiguskaitse põhjendusega, et pandeemia on ajutine aga töö ja teenistussuhete lõpetamine lõplik ning isikute jaoks seotud mitmete ebasoodsate tagajärgedega. Halduskohus viitas, et PPA-l tuleks kaaluda teisi proportsionaalsemaid meetmeid, sealhulgas testimist, mida peetakse võimalikuks ja usaldusväärseks näiteks koolides kui ka riiki sisenemisel Vabariigi Valitsuse korralduste kohaselt. 

Teise kahe kaebuse puhul jättis halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata viidates asjaolule, et PPA pikendas vaktsineerimise tähtaega 20. detsembrini 2021 ning seetõttu kohus seal õigusriivet ei näe. 

Töötajad esitasid ringkonnakohtule määruskaebuse ja ringkonnakohus andis esialgse õiguskaitse töötajatele, kes olid rasedad, leides, et rasedate puhul peab tööandja looma võimalikud töötingimused ka juhul, kui nad ei ole vaktsineeritud. Ehk rasedate puhul leidis ringkonnakohus, et esialgne õiguskaitse on õigustatud kuni kohtumenetluse lõpuni ja nende puhul tuleb vaktsineerimise nõue kohtmenetluse ajaks peatada. 

Samamoodi leidis ringkonnakohus, et töötajate puhul, kes nagunii aasta lõpus koondatakse, on esialgne õiguskaitse seni põhjendatud.

Ülejäänud ligi 30 töötaja puhul andis ringkonnakohus täiendava tähtaja 7. jaanuarini 2022. a, mille jooksul on neil võimalik end töökoha säilitamiseks vaktsineerida. 

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul on vaja õigusselgust, kas õiguslik alus kohustusliku vaktsineerimise kehtestamiseks on olemas või mitte. “Ringkonnakohus on tuginenud asjaolule, et kaebusel on vähene perspektiiv, kuna TTOS § 13 lg 2 ja 05.05.2020.a Vabariigi Valitsuse määrus nr 144 § 6 lg 2 p 11 annavad aluse kohustusliku vaktsineerimise kehtestamiseks. Minu hinnangul tuleks käesoleval juhul need normid kohaldamata jätta, kuna antud olukorras on need vastuolus põhiseadusega – vajame selles osas põhiseaduslikkuse järelevalvet. Miks see oluline on – kui saame teada, et need õiguslikud alused kohustusliku vaktsineerimise kehtestamiseks ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis see tähendab, et kohustusliku vaktsineerimise nõuet ei saa tänases õigusruumis kehtestada ja väga paljud sarnased kohtvaidlused jääksid tulevikus ära,” sõnas Reilik-Bakhoff.

Advokaat lisab, et kohustusliku vaktsineerimise küsimus tuleb õiguslikult lahendada võimalikult kiiresti, kuna tänane õiguslik ebaselgus selles küsimuses sunnib raiskama nii kohtute kui ka paljude enda õiguste eest seisvate inimeste ressurssi. “Olen kindel, et kohustusliku vaktsineerimise osas õigusliku ebaselguse jätkudes on tulevikus oodata palju sarnaseid kohtuvaidlusi, kuna tõenäoliselt hakatakse nõudma ka kolmandat ja neljandat doosi ning me ei tea täna, kui paljud inimesed tõhustusdoose teha ei soovi – ka PPA vastu kaebuse esitanud kaebajate hulgas on vaktsineeritud inimesi, kes kolmandat doosi teha ei soovi. Viimaste uudiste valguses oleme jõudmas olukorda, kus inimesed peavad end töökoha säilitamise nimel vaktsineerima iga kolme kuu järel ning see ei pruugi paljudele vastuvõetav olla. Täna on suurim probleem aga selles, et kohtuvaidlused võivad kesta aastaid, kuid meil on palju inimesi, kes vajavad abi kohe täna. Esialgse õiguskaitseta kaotavad inimesed töö enne, kui saabub õigusselgus kohustusliku vaktsineerimise küsimuses ning sisuliselt rikutakse sadade inimeste elu – selliselt ei ole tagatud PS § 15 tulenev efektiivne õiguste kaitse,” lisas Reilik-Bakhoff.

Ringkonnakohtu määrus esialgse õiguskaitse osas on lõplik ning seda ei saa vaidlustada Riigikohtus. Kaebajad saavad vajadusel esitada halduskohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse igas menetlusetapis.

Uudis on kajastatud: Postimees, ERR, Delfi.