Põhiõigustel ja -vabadustel on Eestis kui demokraatlikus õigusriigis olnud oluline koht juba alates Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja sellele järgnenud esimese põhiseaduse vastuvõtmisest 15. juunil 1920.Põhiõiguste ja -vabaduste osa on järk-järgult kasvanud. Lisaks on need kirjeldatud ka erinevates konventsioonides, näiteks inimõiguste ja põhiõiguste kaitse konventsioonis ja Euroopa sotsiaalhartas. Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus tagada võimude lahusus ja luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.
Viimaste aastatega on aga küsitavaks muutunud nii võimude lahususe kehtivus kui ka koos sellega põhiõigusi tagavate menetluste toimivus. Kohati on tekkinud tunne, et riigijuhtidel on kriisijuhtimisel seisukoht, et eesmärk pühitseb abinõu. Näiteks ei olnud Eestis esialgu õiguslikku alust maskinõude kehtestamiseks, kuid see ei saanud takistuseks, õiguslik alus loodi hiljem.
Eestis ei ole õiguslikku alust vaktsineerimise nõude kehtestamiseks, ometi selline nõue riigikohtu hinnangul meil sisuliselt kehtib. Kas riik plaanib ka siin luua õigusliku aluse tagantjärele? Kas selline põhimõte on aga ka kooskõlas põhiseadusega?
Kas põhiõigusi võib piirata? Kas põhiõigusi peaks piirama?
Põhiseadus sätestab, et inimeste õigusi ja vabadusi tohib piirata “ainult kooskõlas põhiseadusega”. Sellised piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega tuleb vastata küsimusele, kas põhiõigusi tohib piirata, jaatavalt.
Siiski ei saa põhiõiguste piiramine olla eesmärk omaette. Veelgi enam, inimestele ei saa preemiana põhiõigusi jagada riigile sobiliku käitumise eest, sest põhiõigus on baasõigus, mis on kõigil olemas ja mida saab piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.
Üks äärmiselt olulistest põhiõigustest, mida üldiselt ühes õigusriigis tagatakse, on inimeste võrdne kohtlemine. See on võrdselt oluline põhimõte kõigi jaoks, kuid selle erilist tähtsust tunnetavad paradoksaalselt eelkõige need, keda diskrimineeritakse või kes tunnevad, et neid diskrimineeritakse.
Võrdne kohtlemine ei ole uus suund ja juba sadu aastaid põhineb see ühel väga lihtsal printsiibil: inimene on inimene koos kõikide oma atribuutidega alates rahvusest, nahavärvist, emakeelest, veendumustest ja lõpetades varandusliku staatusega. See printsiip ei sõltu mitte millestki, ei keskkonnast, eluvaldkonnast ega inimesest endast.
Ometi on siingi võimalik leida ja tekitada erandeid. Näiteks on põhiseaduse üks loojaid Liia Hänni märkinud järgmist (kommenteerides § 12 lg 1 sõnastust): “Küll aga tuleb selgituseks öelda, et avatud loetelu ei tähenda, et me ei tohiks siiski isikuid eristada. Tuleb teha vahet diskrimineerimise ja diferentseerimise vahel. Diskrimineerimine on see, kui isikute vahel tehakse vahet põhjendamata.”
Uus sõna loob uue sisu
Seega, võttes kasutusele uue terminoloogia, saame muuta ka seaduse sisu. Põhiseadus sätestab küll diskrimineerimise keelu, kuid diferentseerimist ei ole seal sõnagagi puudutatud. Terminoloogia loovat kasutamist tuleb sageli ette, näiteks 2014. aastal võeti esimest korda kasutusele termin “deeskaleerimine”, vähendamaks Venemaa sõjalise rünnaku ja Ukraina (osalise) okupatsiooni tähtsust.
Terminite vägivaldset muutmist kasutab tavapäraselt enamus, kes kehtestab ennast ning järjest rohkem on kuulda ka seisukohti, et demokraatias juhibki enamus ning seega tuleb leppida enamuse arvamusega. Selline seisukoht ei käi kaasas aga õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtetega ning kindlasti kohe mitte kehtiva põhiseadusega.
Põhiseadus keelab diskrimineerimise
Põhiseaduse § 12 ütleb, et “kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu”.
Siin tuleb mõista, et iga erinev kohtlemine ei pruugi siiski alati olla diskrimineerimine, vaid võib olla vajalik just diskrimineerimise ärahoidmiseks. Diskrimineerimine, millest räägib põhiseadus, on inimese ebaõige erinev kohtlemine, vahetegemine, väljaarvamine või eelistamine. Tegemist on inimest esiplaanil seadva ja muu hulgas ka riigi eest kaitsva printsiibiga.
Kui vaadata viimasele paarile aastale tagasi, ei pruugi eelnevalt diskrimineerimisena käsitletu seda enamuse jaoks enam olla (teatud tunnuste põhjal tööle valimine, töölt vallandamine, töötasu maksmine, õigusnormidest tulenevate ohutusnõuete täitmine, teenuste vaba pakkumine jne).
Kas diskrimineerimine saab aga sedavõrd vähemuste kahjuks muutuda, kui õigusnormid on ometi samad ja tahame olla jätkuvalt õigusriik koos selle juurde kuuluvaga? Murettekitav on ka suhtumine, et kui paberil ei ole must-valgel kirjas, et kedagi diskrimineeritakse, siis justkui seetõttu ei saa ka diskrimineerimist jaatada, kuigi see faktiliselt tegelikkuses eksisteerib.
Kui ainult terminitest enam ei piisa
Teisalt kohtame me just viimasel ajal segavalt sageli n-ö tagantjärgi vigade parandamist, kusjuures selline “õigus” on riigil, kuid mitte kodanikel.
Seadused ei peaks sõltuma üldjuhul keskkonnast, mõnikord muutub keskkond aga nii kiiresti ja kardinaalselt, et erandid on põhjendatud. Näiteks sõda või ootamatult vallandunud pandeemia. Siis võib olla põhjendatud juhtudel mõningate põhiliste õiguste piiramine põhjendatud.
Sellistes olukordades võib valitsus parimat soovides pidada põhjendatuks ebaseaduslike piirangute kehtestamist, kuid samal ajal ei muuda keskkond seda mitte kuidagi vähem ebaseaduslikuks. Selle taustal on hoiatava näitena meeles 88 aastat tagasi kehtima hakanud vaikiv ajastu, mille käigus andis toonane president ka terminile “tsensuur” uue tähenduse.
Just ajaloolist teadmist silmas pidades on põhjendatud ka praegune ettevõtjate mure neile põhiseadusega lubatud ettevõtlusvabaduse piiramise pärast. Kui riik kehtestab “ajutise” nõude tegeleda muidu seadusliku ettevõtlusega ainult teatud ajavahemikul või teenindada vaid teatud gruppi ühiskonnast, siis on põhjendatud ootus, et see on tõesti ajutine piirang.
Need piirangud peavad olema ka vältimatult vajalikud, ei piisa sellest, kui need piirangud võib-olla veidi aitavad ja veelgi hullem, kui on teada, et abi on vaid marginaalne. Nii arvab ka õiguskantsler Ülle Madise: “Seega peab korraldusest selguma üksikasjalik põhjendus, miks on piirang kehtestatud, ning piirang ise peab olema eesmärgi saavutamiseks vajalik, sobiv ja mõõdupärane.”.
Paraku on riigijuhid loonud meile uue reaalsuse, kus termin “ajutine” venitatakse täpselt nii pikaks, kui poliitikutele parajasti kõige meelepärasem on. Samal ajal ei kaasne sellise otsusega riigi automaatset vastutust – kui piirang ja selle määramatu kehtivusaeg kedagi kahjustab, siis saab oma õigust nõuda kohtu kaudu. See ei ole ei lihtne, kiire ega odav protsess, kuid tuleb siiski läbi teha, et taastada oma õigused ja kahju tekkimisel kompensatsiooni saada.
Kuidas saavad vähemused tõendada ja välja arvutada tõrjutusest tekkinud kahju? Kuidas läheb see kokku põhiseaduse paragrahviga 14, mille järgi on riigil kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused ja veelgi enam olla ise peamine põhiõiguste kaitsja? Kui riik näitab halba eeskuju õigusriigi austamisel, kuidas mõjub see kodanike õiguskuulekusele, kellel pole võimalik oma õigusi kohtus kaitsta?
Riik vastutab ka
Eestil on hea ja kodanike poole näoga pööratud põhiseadus, mille teise peatüki üllas eesmärk on kaitsta meid ebaõigluse eest. Samal ajal on arusaadav ja ka vajalik, et põhiseadus ei oleks ajas muutumatu kivitahvel, vaid arvestaks ajastut ja keskkonda ning peaks silmas paremat tulevikku. Kuid seda tehes tuleb siiski lähtuda peamisest põhimõttest, et riik vastutab selle eest, et selles riigis mitte kedagi ei diskrimineerita ning seda ilma agade, lisaklauslite ja põhjendamatu uue terminoloogiata.
Põhiõiguste ebavajalike piirangute lõpetamine ei tohi takerduda hirmu taha tunnistada oma vigasid, sest nii võib kannatada saada riigi ja selle juhtide usaldusväärsus. Ühe poole kestvad rikkumised võivad kaasa tuua teise poole soovi käituda sarnaselt oma riigi juhtidega.
Artikli autor: Jaanika Reilik-Bakhoff
Artikkel avaldatud: ERR.