Pereõed on kirjutanud järgnevast murest: „Aina enam suhtleme ja nõustame oma patsiente kirja või telefoni teel. Võib juhtuda, et mõne pikaaegse patsiendi tunneme lausa hääle järgi ära, aga kuidas mõistlikult tuvastada patsienti muudel puhkudel?“
Artiklis käsitletakse järgnevaid praktikas enim tekkinud küsimusi nagu millised õigused ja kohustused on pereõel isiku tuvastamisel, millist infot võib jagada laste, eakate (või üldse vanemate) ja abikaasade kohta ning kuidas toime tulla olukorras, kus lapsevanemad või eaka lähedased ei ole omavahel heas läbisaamises.
Isiku tuvastamine
Arstiteaduse mõttes on üsna lihtne põhimõte, patsient on füüsiline isik, kes on avaldanud soovi saada või kes saab tervishoiuteenust. Arstil üldiselt ei ole põhjust tervishoiuteenuse osutamisest keelduda – seega justkui polekski vahet, kes on patsient, teda tuleb lihtsalt ravida. Tänapäevases juriidiliselt keerukas ja isikuandmeid tähtsustavas maailmas ei ole see aga nii lihtne – vajalik on isikute tuvastamine, kellele tervishoiuteenust osutatakse, seetõttu on vajalik ka teada, kuidas peaks õigesti korraldama isiku tuvastamise.
Pereõed tuvastavad tihti inimesed hääle järgi. Tegemist on täiesti normaalse viisiga mitukümmend aastat kestnud suhte raames. Samas, kui patsiendile kirjutatakse välja ravimeid ja/või koostatakse telefoni kõnest epikriis (mis peaks iga telefonikõne korral olema kohustuslik[1]), siis on oluline, et pereõde või -arst on kindel, et epikriis ja retsept saab kirja õige isiku nime alla, kuna nendel dokumentidel on oluline õiguslik mõju nt nii töövõime hindamisel kui ka erinevate kindlustushüvitiste saamisel ning loomulikult ka informatiivne tähendus teiste tervishoiuteenuse osutajate jaoks.
Isiku tuvastamiseks võib olla perearsti praksises täiendavaid meetmeid, mis muidugi ei pruugi patsientidele meeldida, kuna sel juhul kulub nõustamisele nende jaoks rohkem aega, kuid pikas perspektiivis tagab see korrektsema nõustamise, dokumendid ja maandab paremini perearsti praksise riske ja vastutust. Kõige lihtsam on küsida patsiendilt täiendavaid andmeid, nt isikukoodi, elukohta jms. Samm edasi on näiteks küsida juurde mingi salasõna (eelnevalt kokkulepitud), mida mitmed ettevõtted identifitseerimiseks kasutavad. Võimalus on ka pakkuda patsiendile korraks videosilla vahendusel kõne ümberlülitamist, et tuvastada kindla isiku olemasolu. Lisaks on tänaseks mitmed ettevõtted kasutusele võtnud ka identifitseerimise smart-id või mobiil-id alusel. Kindlasti on võimalusi veel.
Isiku tuvastamiseks täiendavate andmete küsimisel tuleks silmas pidada ka eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtteid. See tähendab, et küsida tuleks vaid selliseid täiendavaid andmeid, mille kaudu on isikut võimalik tuvastada ning selliseid andmeid tuleks küsida võimalikult vähe. Seetõttu võiks võimalusel eelistada eelnevalt kokku lepitud salasõna kaudu isiku tuvastamist, kuna sellisel juhul ei pea tervishoiuteenuse osutaja küsima ja töötlema täiendavalt patisendi isikuandmeid.
Oluline on leida tasakaal: ühelt poolt peab perearst ja -õde tagama, et telefoni otsas või e-kirja saatnud isik on see, kes ta väidab end olevat ning teiselt poolt tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuma minimaalsusest. Kui perearst või -õde on veendunud, isikusamasuses, ei tohiks rohkem isikuandmeid nö igaks juhuks juurde küsida.
Selleks, et üldse saaks rääkida kolmandatele isikutele andmed edastamisest, on äärmiselt oluline, et oleks teada, kellele pereõde hakkab kolmanda isiku andmeid edastama, lisaks peab perearst/õde olema suuteline tuvastama ka seose kolmanda isikuga. Seega kehtib kõik eelnev ka selle kohta, kui on soov saada infot kolmanda isiku kohta.
Terviseandmete edastamine
Terviseandmete edastamise puhul tuleb arvestada sellega, et erinevalt andmetest, mida kasutatakse isiku tuvastamiseks on terviseandmete näol tegemist eriliigiliste isikuandmetega, mille töötlemiseks, sh ka edastamiseks kehtivad teistsugused alused. Terviseandmete edastamise aluseks on eelkõige seadus või isiku enda selgesõnaline ja vabatahtlik nõusolek.
Terviseandmete edastamisel tuleb eristada olukordi, kus terviseandmed edastatakse isiku esindajale, näiteks lapsevanemale või eestkostjale ning olukorda, kus terviseandmed edastaks isiku lähedasele, kellel esindusõigus puudub. Isiku esindajale andmete edastamisel loetakse, et andmed on edastatud isikule endale, samas kui isiku lähedasele andmete edastamise näol on tegemist kolmandatele isikutele andmete edastamisega.
Alaealised lapsed
Kui laps on veel alaealine, siis kehtib tema suhtes eeldus, et tema vanematel on ühine hooldusõigus, st ka ühine isikuhooldusõigus ja õigus teha terviseotsuseid. Seega võiks üldjuhul pidada alaealise lapse kohta andmete edastamist kõige lihtsamaks olukorraks.
Perearsti ja -õel ei ole õigust üldjuhul keelduda emale ja isale või eestkostjale alaealise lapse kohta terviseandemete edastamisest. Kui aga ühe vanema/eestkostja õigusi on selles osas piiratud, siis tuleb teisel vanemal sellest perearsti teavitada ning selleks puhuks peaks olema perearsti it-süsteemis olemas koht, kuhu vastav info kanda ning edaspidi teisele vanemale mitte terviseinfot lapse kohta jagada. Seni kuni perearstil vastav info puudub, ei käitu ta õigusvastaselt, kui jagab infot mõlemale vanemale. Tuleb arvestada seda, et kui lapsevanemad ei saa omavahel läbi ja lihtsalt üks keelab perearstil teise lapsevanemaga suhelda, siis see keeld ei ole piisav ega kehtiv – vanemaõigusi saab piirata vaid kohtu kaudu.
Teine olukord, kus võib olla põhjust keelduda lapsevanemale terviseandmete edastamisest on olukord, kus alaealine laps on ise selle arsti jaoks keelanud. See on kahtlemata väga problemaatiline hall-ala, kus on soovitatav perearstil või -õel ennast kaitsta sellega, et ta ei tee seda otsust üksi, vaid kaasab enda kolleege otsuse tegemisse. Nimelt tuleb VÕS § 766 lg 4 kohaselt piiratud teovõimega isiku puhul arvestada, kas patsient on ise võimeline kaaluma erinevaid poolt- ja vastuväiteid, kui on, siis saab jaatada ka seda, et ka alaealisel lapsel on õigus privaatsusele ja oma otsustusõigusele. PKS § 113 sätestab, et vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama ja teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi. PKS § 116 lg 3 sätestab, et last hooldades ja kasvatades arvestavad vanemad, et tema võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb. Kui lapse arengutase seda võimaldab, arutavad vanemad lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi.
Näiteks olukorras, kus laps soovib ennast vaktsineerida, kuid vanemad seda ei soovi, võib olla põhjendatud, et laps teeb selle otsuse ise ja sealjuures ei soovi, et arst vanemaid sellest teavitaks. Samamoodi võib lapsel olla õigus privaatsusele ja ise otsustamisõigus, kui ta on nt 16-17 ja soovib teha aborti ning ei soovi, et vanemad sellest teaksid või näiteks beebipillide välja kirjutamise fakt vms olukorrad.
Alaealiste laste terviseandmeid näevad lapsevanemad ka tervise infosüsteemist digilugu.ee ning seal andmete salastamine on lapse jaoks juba keerulisem. Kui laps arsti poole sellise sooviga pöördub, peab arst last juhendama ning selgitama, et need andmed on vanema jaoks ikkagi patsiendiportaalis nähtavad.
Eestkoste all olevad isikud
Eestkoste all olevate isikute puhul tuleb perearstil või -õel kõigepealt veenduda, kas eestkoste laieneb ka terviseküsimustele või on selles osas otsustamisõigus jäetud isikule endale. Juhul, kui isiku teovõimet on piiratud selliselt, et eestkostjal on õigus otsustada ka eestkostetava tervist puudutavate küsimuste üle, siis tuleb eestkostetava terviseandmete edastamine eestkostjale lugeda kui terviseandmete edastamist eestkostetavale endale. Kui eestkostetavale on jäetud õigus otsustada enda tervist puudutavate küsimuste üle, on eestkostetava terviseandmete edastamine eestkostjale lubatud vaid eestkostetava eelneval nõusolekul.
Kui isikule on määtatut mitu eestkostjat on terviseandmete edastamine lubatud igale eestkostjale.Kui eestkostjate soovid lähevad lahku, siis tuleb juhtida perearsti või -õel nende tähelepanu asjaolule, et neil tuleb teha, kas ühine otsus või pöörduda kohtu poole konkreetse küsimusega, arst ei saa täita lahknevat juhist.
Täisealised lapsed
Nii nagu ei pruugi olla lapsevanemal põhjust tegelda lapse tervisemuredega kuni ta saab 18-aastaseks, ei pruugi mõnel juhul lõppeda lapse tervise eest hoolitsemine vanema poolt lapse 18-aastaseks saamisega. Võib juhtuda, et vanemad küsivad veel 30-aastasele „lapsele“ ravimeid ja saatekirju eriarstidele. Siinjuures on küll oluline tähelepanna, et täisealise lapse, kelle teovõimet ei ole piiratud, terviseandmete edastamine lapsevanemale ei ole enam legaalne ja eeldab täisealise lapse enda nõusolekut. See nõusolek peaks olema vähemalt kirjalikult taasesitatavas vormis, et perearstil või -õel oleks võimalik hiljem seda tõendada. See informatsioon võiks jällegi olla kirjas patsiendi profiili juures ja patsienti tuleks teavitada, et see kehtib seni kuni seda pole patsiendi poolt tagasi võetud. Selline nõusolek võib olla antud ka kindlatel tingimustel – näiteks, et vanemal on õigus lapse retsepte pikendada, töövõimetuslehti avada ja lõpetada vms, kuid mitte saada infot lapse kõigi terviseandemete kohta.
Kui täisealine laps soovib, et vanem näeks tema terviseandmeid, on tal võimalik teha vastav märge tervise infosüsteemis digilugu.ee – perearst või -õde saab lapsevanemat ning täisealist last selles osas juhendada.
Ülenejad sugulased, sh eakad
Mingil hetkel muutub info edastamise suund ja infot soovitakse laste või lapselaste poolt hoopis vanemate ja vanavanemate kohta. Siin kehtivad ikkagi samad reeglid, mis täisealiste laste puhul. Seni kuni ei ole piiratud nende teovõimet ja määratud eestkostet, siis on vajalik üleneja sugulase nõusolek terviseandmete edastamiseks.
Mõnel juhul võib ka ülenejate sugulaste korral tekkida olukord, kus lähedased ei saa omavahel läbi. Perearstil ja –õel ei ole põhjust sinna sekkuda, sest reeglid kehtivad kõigile ühesuguselt – terviseandmete saamiseks on vajalik patisendi kirjalik nõusolek ning kui seda ei ole, siis ei tohi perearst või -õde neid patisendi sugulastele ka väljastada.
Kui üleneja sugulane soovib, et laps näeks tema terviseandmeid, on tal võimalik teha vastav märge tervise infosüsteemis digilugu.ee – perearst või -õde saab patsiendi lähedasi selles osas juhendada.
Abikaasad
Abikaasadel ei ole teise isiku terviseandemete vaatamise õigust. Seega käib kõik sama moodi nagu eakate ja täisealiste laste korral. Abikaasadel on võimalik teha teineteisele nähtavaks teineteise terviseandmeid tervise infosüsteemis digilugu.ee ja anda perearstile või -õele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek oma terviseandmete edastamiseks.
Kontaktisik
Juriidika tunneb ka sellist mõistet nagu „kontaktisik“. See on isik, kelle patsient ise määrab ja kellele on tervishoiuteenuse osutajal õigus patsiendi terviseseisundi kohta teavet anda. Siiski peab möönma, et selline tõlgendus on praktikast tulenev, mitte otseselt õigusest. Sotsiaalministri 18.09.2008. a määrus “Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord” § 8 lg 2 p-2 8-9 (§ 24 lg 2 p 5, § 281 lg 2 p 10, § 30 lg 2 p 5 jne) näevad küll sellise isiku ette, kuid ei ole täpsustatud selle isiku õigusi ja kohustusi. Kontaktisiku saab määrata patsiendiportaalis digilugu.ee. Seega tuleb kontaktaktisikuks pidada igat isikut, kelle patisent ise patisendiportaalis enda kontaktisikuks märkinud on – olgu selleks siis abikaasa, mõni suguline või kolmas isik. Kontaktisikuks ei saa aga pidada lapsevanemat või eestkostjast.
[1] Sotsiaalministri 18.09.2008. a määrus “Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord” § 3 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas teenuse osutamine sidevahendite teel.
Artikkel avaldatud ajakirjas Pereõde.
Artikli autorid: Jaanika Reilik-Bakhoff ja Kristina Sööt.