Kuidas toimida inkassolt nõudekirja saamisel?

Avate oma postkasti – kas paberkirjade jaoks mõeldud või virtuaalse – ning leiate sealt mõne inkassofirma poolt saadetud kirja. „Ma ei ole ju kellelegi võlgu?“, „Kas tegu on eksitusega?“, „See võlgnevus on ju ammu tasutud?“, „Kas see nõue juba aegunud ei peaks olema?“. Taolised mõtted käivad peast läbi ilmselt paljudel sellise kirja saanutel. Mida siis ikkagi teha, kui oled ühel hetkel postkastist inkasso poolt koostatud nõudekirja leidnud?

Esimene samm on reageerimine. See võib tunduda paljudele iseenesestmõistetavana, ent praktikas ei ole sugugi tavapäratu, et võlanõude saanu lükkab inkasso saadetud kirjad aastateks sahtlipõhja ning loodab, et probleem iseenesest kaob. Üldiselt siiski ei kao ning võlanõude ignoreerimine võib teie vastu esitatud nõuet jooksva viivise näol veelgi suurendada. Seetõttu on inkassolt nõude saamisel mõistlik võtta ise aktiivne roll ning saadud nõudekirja lähemalt uurida.

Esmalt tuleks kontrollida, kas ja millisest võlasuhtest on väidetav võlgnevus tekkinud ning mis on nõude aluseks. Inkassofirmad tegutsevad üldiselt kahel alusel – nad kas on omandanud võlausaldajalt nõude ja saanud seeläbi ise võlausaldajaks või on võlausaldaja volitanud neid võlausaldaja eest võlgu sisse nõudma. Mõlemal juhul peab inkasso nõuet tõendama, mistõttu on kohustatud isikul õigus inkasso käest nõuda nõude alusdokumente, kus peab kajastuma nõude tekkimine ja selle sisu. Kui olete veendunud, et teile esitatud nõue ei ole teie isikuga kuidagi seotud või kui nõue on juba tasutud, tuleb sellest inkassole kindlasti teada anda ning võimalusel esitada ka vastavad tõendid (nt võlgnevuse tasumist kinnitav maksekorraldus).

Kui tuvastate, et võlanõue on õigesti teile esitatud ning teate ka, et ei ole võlgnevust tasunud, tasub seejärel kontrollida nõude aegumist, mille üldreeglid on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses, ent mitmed erandid tulevad ka teistest seadustest. Aegumise regulatsiooni üheks eesmärgiks on võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema, ent aegumine ei lõpeta siiski iseenesest võlausaldaja nõuet, vaid annab võlgnikule üksnes kestva vastuväite nõude täitmisest keeldumiseks. See tähendab, et nõue on küll olemas, aga võlgniku tahte vastaselt seda maksma panna ei saa. Seega aegumisele peab võlgnik ise aktiivselt tuginema. Kui juhtub, et võlgnik vaatamata nõude aegumisele kohustuse siiski täidab, et saa ta hiljem tugineda sellele, et võlausaldaja on midagi alusetult saanud, kuivõrd täidetud nõue oli küll aegunud, ent mitte lõppenud.

Nõude aegumise kontrollimisel peab teadma, milline aegumistähtaeg konkreetse õigussuhte puhul kohaldub, mistõttu tuleb esmalt tuvastada, kas tegemist on tehingust või seadusest tuleneva nõudega või hoopiski mõne aegumise erijuhuga.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldjuhul kolm aastat, kuid seadus sätestab ka mõningad erisused. Nt ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat ning ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. Kui ehitise puuduse on põhjustanud eesmärgipäraselt ehitise valmistamiseks kasutatud toorme või materjali puudused, on selle toorme või materjali puudustest tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. Pikema aegumistähtaja on seadusandja sätestanud ka kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude korral, mil aegumistähtaeg on kümme aastat.

Lepingu sõlmimisel võivad pooled kokku leppida ka teistsugustes aegumistähtaegades võrreldes seaduses sätestatuga. See tähendab, et kokku võib leppida nii aegumistähtaja lühendamises kui pikendamises. Aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, tohib poolte kokkuleppel pikendada siiski maksimaalselt kümne aastani. Kokkulepe selle kohta, et loobutakse aegumise vastuväite esitamisest, on aga tühine.

Kui võlgnik on oma lepingulisi kohustusi rikkunud tahtlikult, sätestab erinorm aegumistähtajaks kümme aastat. Riigikohus on leidnud, et tahtlusena on käsitletav õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Sätte kohaldamiseks ei piisa siiski üksnes sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud, vaid võlausaldaja peaks sellisel juhul tõendama, et juba kohustust võttes kavatses võlgnik kohustust mitte täita, mis praktikas on muidugi üsna keeruline.

Lisaks lepingulistele õigussuhetele võivad kohustused tulla ka seadusest. Nt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded aeguvad kolme aasta jooksul alates ajast, mil õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama. Muude seadusest tulenevate nõuete (eelkõige jäävad siia kategooriasse käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded) aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Lisaks tehingust ja seadusest tulenevate nõuete üldiste tähtaegade kõrval on seadusandja sätestanud mitmeid erisusi. Nt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ka korduvate kohustuste puhul on aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, seejuures algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on üldjuhul kümme aastat. Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on aga lausa 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Aegumise juures on oluline silmas pidada veel seda, et teatud juhtudel võib aegumine katkeda või peatuda, et pehmendada nõude aegumisest võlausaldajale tulenevat ebaõiglust. Aegumise katkemine tähendab sisuliselt aegumistähtaja uut algust, mille puhul ei arvestata seni kulgenud aegumist. Seadus näeb ette, et aegumise katkemine on võimalik kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisel ning täitedokumendi (nt kohtuotsuse) esimest korda kohtutäiturile täitmiseks esitamisel. Aegumise peatumine aga tähendab, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Kui aegumise katkemise aluseid on seaduses vaid kaks, siis aegumise peatumise puhul on neid oluliselt rohkem. Olulisemad neist on nõude esitamine menetluses lahendamiseks (nt hagi esitamine kohtusse), vääramatu jõu olukorra esinemine ning nõude üle läbirääkimiste toimumine.

Lisaks tasub aegumise puhul meeles pidada seda, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (nt viivisenõue), isegi kui see ei oleks eraldi veel aegunud.

Kui olete veendunud, et nõude aegumine on välistatud, tuleks järgmisena veenduda nõude summa õigsuses ning vajadusel küsida nõude kujunemise kohta inkassolt selgitusi ja arvutuskäike. Eriti oluline on kontrollida viivisenõuet, kuivõrd inkassofirmadel on tihtipeale tavaks esitada ülemäära suuri ning seadusega vastuolus olevaid viivisenõudeid, lootuses, et nõudekirjast ehmunud võlgnik tasub need vabatahtlikult.

Kui te algse võlausaldajaga viivisemääras eraldi kokku leppinud ei ole, on nii algsel võlausaldajal kui inkassofirmal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras, mis tuleneb võlaõigusseaduse § 113 lõikest 1 ja § 94 lõikest 1. Nimetatud sätete kohaselt koosneb seadusjärgne viivisemäär Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast, mis on alates 1. juulist 2016. a olnud kestvalt 0,00%, ning sellele lisanduvast intressimäärast 8% aastas. Seega on juba mitmeid aastaid seadusjärgseks viivisemääraks olnud 8% aastas ehk ca 0,022% päevas.

Kui aga olete algse võlausaldajaga eraldi kokku leppinud mõne muu viivisemäära kohaldamises, on ka inkassofirmal üldjuhul õigus sellise viivisemääraga viivist küsida. Tarbija puhul on Riigikohus siiski leidnud, et tüüptingimustel sõlmitud tarbijalepingutes ei või viivisemäär ületada kolmekordset seadusejärgset viivisemäära, seega viivisemäär, mis on kõrgem kui 24,00% aastas ehk ca 0,066% päevas, ei ole seaduse ja kohtupraktikaga kooskõlas. Majandustegevuses sõlmitud lepingute kohta on Riigikohus aga nt leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Seega seadus ega kohtupraktika otseselt juriidiliste isikute vahel kokku lepitud viivisemäärale eraldi piiranguid seadnud ei ole. Küll aga on nii tarbijal kui ettevõttel võimaliku kohtuvaidluse korral õigus nõuda kohtult viivise vähendamist, kui viivis on ebamõistlikult suur. Viivise alandamine on sellisel juhul aga kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Riigikohus on leidnud nt, et viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.

Lisaks on viivise puhul oluline meeles pidada, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Kui te ka intressinõude puhul inkasso poolseid rikkumisi ei tuvasta, on tegemist ilmselt õiguspärase nõudega ning sellisel juhul on mõistlik siiski võlgnevus tasuda või leppida inkassofirmaga kokku sobivas maksegraafikus. Täiendavalt tasub aga sellisel juhul tähelepanu pöörata inkasso sissenõudmiskuludele. Sissenõudmiskulude all peetakse silmas kulutusi, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, nt võlgnikule helistamiseks või talle meeldetuletuskirjade saatmiseks.

Kehtiv seadus näeb ette võimaluse nõuda võlgu jäänud juriidiliselt isikult sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot, ilma kulude kandmist eraldi tõendamata ja seda isegi juhul kui põhinõue on väiksem kui 40 eurot. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab 40 eurot, võib võlausaldaja juriidilisest isikust võlgnikult nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. See tähendab, et 40 eurot ületava osa võib võlausaldaja nõuda sisse üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel.

Tarbijalt võib võlausaldaja lepingu kehtivuse ajal nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Pärast lepingu lõppemist võib võlausaldaja nõuda tarbijalt: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot;  2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Tasulisi meeldetuletuskirju võib tarbijale edastada maksimaalselt kolm tükki ning kirjade saatmise vahele peab jääma vähemalt 7 päeva. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab eelnevalt toodud hüvitise määrasid, võib võlausaldaja tarbijalt nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad, nt kui tarbija on välismaal ja temaga kontakti saamine on raskendatud ning seotud täiendavate kuludega.

Juhul kui teil on mistahes kahtlusi inkassofirma poolt esitatud nõude osas, on alati mõistlik konsulteerida mõne juristi või advokaadiga, kes oskab artiklis viidatud asjaolusid kontrollida juba konkreetselt teie nõudega seonduvaid asjaolusid arvesse võttes.

Artikkel on avaldatud ka www.rup.ee.

Kellel on õigus õppepuhkusele?

Seoses elukestva õppe põhimõtte juurdumise ning peatse kevadise õppeperioodi saabumisega on taas muutumas päevakajalisemaks küsimus sellest, millised on töötava inimese õigused õppepuhkusele, kui ees on ootamas kooli lõpetamine või sisseastumiskatsed.

Tööandja ja ametiasutuse kohustus tagada töötajale ja ametnikule erialaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitustel osalemine tuleneb vastavalt töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 28 lg 2 p-st 5 ning avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 31 lg-st 3. Nii töölepingulises suhtes olevate isikute kui ametnike õppepuhkuse kasutamise ja tasustamise tingimused sätestab aga täiskasvanute koolituse seadus (edaspidi TäKS).

TäKS § 13 lg-st 1 tulenevalt antakse töötajale ja ametnikule (edaspidi koos töötaja) tasemeõppes või täienduskoolitusasutuse pidaja läbiviidavas täienduskoolituses osalemiseks õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul. TäKS ei sätesta, milliste õppetegevuste jaoks õppepuhkust kasutada võib. See tähendab, et õppepuhkuse võtja võib õppepuhkuse ajal osaleda reaalselt koolitusel, loengus või seminaris, lahendada iseseisvalt õppetööga seotud ülesandeid, kirjutada lõputööd või osaleda muul viisil õppetöös. Sellest tulenevalt ei pea töötaja õppepuhkust kasutama ilmtingimata õppe- või eksamisessiooni ajal. TÄKS ei reguleeri ka seda, millises õppevormis peab õppepuhkuse kasutamiseks õppima. Seega on täienduskoolitusel või tasemeõppes (st põhi-, kesk- või kõrg- või kutseharidust omandades) õppival töötajal õigus kasutada õppepuhkust sõltumata sellest, kas tegemist on päevase õppe või kaugõppega ning kas õpitakse täis- või osakoormusega.

Nimetatud 30 kalendripäevast 20 kalendripäeva eest peab tööandja töötajale maksma tema keskmist töötasu, kui tegemist on tasemeõppe või tööalase enesetäiendamisega. Ülejäänud 10 kalendripäeva eest tööandjal kohustust tasu maksta ei ole. Tööalase enesetäiendamise vajadust hinnatakse tööst või ametikohast ning erialastest ülesannetest lähtuvalt. Kui õppepuhkust võetakse täienduskoolituseks, mille eesmärk ei ole tööalane enesetäiendamine (st kui tegemist on vabaharidusliku koolitusega), ei maksta töötajale nende päevade eest õppepuhkusetasu.

Kui täienduskoolituse kulud kannab tööandja, võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (st siduvusaja) jooksul. Koolituskulude kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, selles on näidatud koolituse sisu ja kulud, siduvusaeg ei ole koolituskulusid arvestades ebamõistlikult pikk ega ületa mingil juhul kolme aastat. Juhul kui poolte vahel on sõlmitud siduvuskokkulepe, hüvitab töötaja tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui töötaja ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, välja arvatud, kui töölepingu ülesütlemise põhjuseks on tööandjapoolne oluline töölepingu rikkumine. Samuti hüvitab töötaja tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui tööandja ütleb töölepingu enne siduvusaja möödumist üles töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu.

Täiendavalt on töötajal lisaks juba nimetatud 30 kalendripäevale õigus võtta 15 kalendripäeva õppepuhkust tasemekoolituse lõpetamiseks. Nende 15 puhkusepäeva eest makstakse töötajale ja ametnikule TLS § 29 lg 5 kohaselt kehtestatud töötasu alammäära alusel arvutatud õppepuhkusetasu.

Õppepuhkuse kasutamiseks peab töötaja esitama tööandjale taotluse ning koos sellega õppeasutuse teatise, mis tõendab töötaja õigust õppepuhkusele ehk töötaja osalemist õppetöös. Samuti tuleb taotluses lisaks soovitud puhkusepäevadele märkida, kas töötaja soovib võtta õppepuhkust õppes osalemiseks või tasemeõppe lõpetamiseks. Oluline on seejuures märkida, et TäKS-ist ei tulene sõnaselgelt järjestust, millisel alusel peaks tööandja töötajale õppepuhkust esmalt andma. Seetõttu on võimalike arusaamatuste vältimiseks – eelkõige olukorras, kus õppepuhkust soovitakse võtta õpingute lõpetamisega seonduvalt – mõistlik puhkuseavalduses selgelt märkida, kas õppepuhkust soovitakse kasutada nende 20 kalendripäeva arvelt, mida tasustatakse keskmise töötasu alusel (TäKS § 13 lg 3), või nende 15 kalendripäeva arvelt, mida tasustatakse töötasu alammäära alusel (TäKS § 13 lg 4). Taotlus õppepuhkuse kasutamiseks tuleb – nagu tavaline puhkuseavalduski – esitada tööandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 kalendripäeva ette. Õppepuhkuse kasutamise viisi jätab TäKS töötaja otsustada. Nii on töötajal õigus kasutada õppepuhkust kas ühe tervikuna kui osade kaupa, seega on töötajal võimalik võtta õppepuhkust vajadusel kasvõi ühe tööpäeva kaupa. Samuti ei ole keelatud õppepuhkuse kasutamine mitme tööandja juures.

TäKS-ist tulenevalt on tööandjal õigus keelduda õppepuhkuse andmisest selle õppekava läbimiseks või lõpetamiseks, mille alusel toimuvad õpingud on peatunud töötaja akadeemilise puhkuse tõttu. Erandiks on olukord, kus töötaja saab akadeemilisel puhkusel viibides õppetöös siiski osaleda – sellisel juhul ei saa tööandja õppepuhkuse andmisest keelduda. Tööandja võib keelduda ka tasemeõppe lõpetamiseks puhkuse andmisest, kui ta on samale töötajale juba andnud puhkust sama õppekava lõpetamiseks, ning juhul, kui töötaja ei teata õppepuhkuse soovist seaduses ettenähtud korras, st ei teata puhkuse kasutamise soovist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 kalendripäeva ette. Lisaks on õppepuhkuse andmisest keeldumise võimalus tööandjal ka juhul, kui õppepuhkuse päev või järjestikused õppepuhkuse päevad langevad üksnes töötaja puhkepäevadele.

Tööandjal on õigus õppepuhkus ka katkestada või selle andmine edasi lükata ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Tööandjal on sellisel juhul kohustus hüvitada töötajale puhkuse katkestamisest või edasilükkamisest tekkinud kulud. Ühtlasi peab tööandja puhkuse katkestamisel või edasi lükkamisel andma töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu äralangemisel või poolte kokkuleppel muul ajal.

Eraldi olgu rõhutatud, et võlaõigusliku lepingu (nt käsundus- või töövõtulepingu) alusel töötavatele isikutele käesolevas artiklis käsitletav seadusest tulenev õigus õppepuhkusele ei laiene ning sellist liiki lepingute alusel töötavate inimestel on õppepuhkust võimalik kasutada üksnes juhul, kui lepingu pooled on selles omavahel kokku leppinud.

Artikkel ilmus www.rup.ee.

Vaidluse lahendamine Eesti vahekohtus.

Alati ei pea vaidluste lahendamiseks pöörduma riiklikku kohtusse, alternatiivselt on vaidluste lahendamine võimalik ka vahekohtutes. Kahjuks on vahekohtud endiselt meie õigusaktides alareguleeritud institutsioon ja puudulik seadustik tekitab omajagu segadust.

Tegevuse põhimõtted

Vahekohtute tegevus on Eestis reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi –TsMS) 14. osaga. Vahekohtusse on võimalik pöörduda poolte eelneval kokkuleppel, vahekohtute pädevuses on lahendada ainult tsiviilasju. Vaidlevad pooled ise saavad määrata endale sobivad vahekohtunikud ja vahekohtunikuks kvalifitseerub iga teovõimeline füüsiline isik. Peale selle on vaidlevate isikute võimuses kokku leppida, millise riigi õigusest lähtudes ja milliseid õigusakte kasutades vaidlus lahendada tuleb. Võimalik on vahekohtus vaidluse lahendamine ka üksnes õigluse põhimõttele tuginedes.

Vaidlejate roll õigusemõistmise kujundajana

Sellest tulenevalt on vahekohus väga pooltesõbralik institutsioon, kus vaidlevatel isikutel endal on peamine roll õigusemõistmise väljakujunemisel. Näiteks on vahekohus eriti sobilik institutsioon just selliste vaidluste korral, kus vaidlusalune küsimus ei olegi seadustega reguleeritud. Selliste vaidluste aluseks võivad olla kindla kogukonna moraalinormidest või tavadest üles kerkivad probleemid. Vahekohtud annavad võimaluse vaidluse lahendamiseks kogukonnasiseselt: õigust mõistab kogukonda kuuluv isik vahekohtunikuna. Vahekohtud on sobiv alternatiivne vaidluste lahendamise võimalus ka neile, kes, elades küll Eestis, soovivad oma probleeme lahendada mõne teise riigi õiguse järgi. Tähtis on see, et vahekohtu otsus ei oleks vastuolus Eesti avaliku korraga ega heade kommetega.

Peale selle on vahekohtud hea valik ka nendel juhtudel, kus isikutevahelised probleemid oleks küll lahendatavad riiklikus kohtus, kuid pooled usaldavad kohtuniku asemel

õigusemõistjana hoopis vahekohtunikku, kellel näol võib olla tegu vaidlusaluse asjaga tegeleva eksperdiga.

Peamiselt pöördutakse aga vahekohtute poole just seetõttu, et erinevalt riiklikust kohtust läheb seal otsuse tegemine kiiremini ja lahenduse saamine võib olla pooltele odavam.

Alaliste vahekohtute määramiseks puudub süsteem

Vahekohtu otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustiku alusel. Selleks et otsust tunnustataks Eestis ja täitemenetlus saaks toimuda, on vaja, et otsuse teinud vahekohus tegutseks Eestis alaliselt. Kui tegu pole alaliselt tegutseva vahekohtuga, kuuluvad täitmisele üksnes need vahekohtute otsused, mis on täidetavaks tunnistatud riikliku kohtu poolt.

Kuna sõna „alaline” on sünonüüm sõnale „püsiv”, ei tundu olevat ka raske selgeks teha, milliste vahekohtute otsused on otse täidetavad ja milliste otsused ei ole – kui vahekohus on tegutsenud juba mõnda aega ja ka tulevikus oma tegevust jätkab, võiks tegu olla alaliselt tegutseva vahekohtuga. Tegelikkuses aga ei saa vahekohus end ise alaliselt tegutsevaks nimetada. Suurim vahekohtutega seotud murekoht on riikliku süsteemi puudumine, mis aitaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev seaduse silmis ja milline ei ole.

Riigikohus on seadustes puudujääva täitnud lahendiga 3-2-1-142-15, kus on öelnud, et puuduvate kriteeriumite tõttu ei ole mitte ükski vahekohus alaliselt tegutsev seaduse mõttes ning kõikide vahekohtute kõik otsused kuuluvad täitmisele ainult siis, kui need on saanud ka kohtupoolse tunnustuse ja tunnistatud täitmisele kuuluvateks.

Kuigi nimetatud lahend on tehtud juba aastal 2016, ei ole tänaseni loodud süsteemi alaliste vahekohtute määramiseks ja jätkuvalt puuduvad meie õigussüsteemis vahekohtud, mille otsused kuuluks koheselt täitmisele.

Erinevalt riigisisestest vahekohtutest on väga täpselt reguleeritud välisriigi vahekohtute tehtud otsuste täitmine. Nimelt reguleerib nende vahekohtute lahendite tunnustamist ja täitmist New Yorgi 1958. aasta konventsioon, millega on liitunud peale Eesti näiteks ka kõik ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid. Üheselt on määratud, et absoluutselt kõik välisriigi vahekohtute tehtud otsused vajavad enne sundtäitmist ka kohtu tunnustust ja täitmisele tunnistamist.

Seaduselünga plussid ja miinused

Sellisel riigisiseseid vahekohtuid puudutaval lüngal meie seadustikus on nii plusse kui ka miinuseid.

Positiivne on see, et kui otsused otse täitmisele ei kuulu, peaks vahekohtute tegevus olema läbipaistvam.

Kui Eestis oleks alaliselt tegutsevaid vahekohtuid, mille otsused kuuluvad täitmisele enne riikliku kohtu tunnustamist, oleks võimalik olukord, kus pooled lahendavad vahekohtus vaidluse, mille lahendamine tegelikult vahekohtu pädevusse ei kuulu (näiteks kriminaalasjad) või lahendatakse vaidlus nii, et tehtud lahend on vastuolus heade kommetega, Eesti avaliku korraga või isiku põhiõigustega.

Sellised otsused kuuluks täitmisele, hoolimata sellest, et lahendi tegemine Eestis õiguspärane ei oleks. Otsust on võimalik tühistada ainult poole kohtule esitatud avalduse alusel ja avalduse tegemise lubatus on TsMS-is väga rangelt kindlate juhtumitega piiritletud. Peale selle ei garanteeri miski, et ebaõiglase lahendi ohvripool vastava avalduse ka teeb. Näiteks on see suur probleem Ühendkuningriikides, kus täitmisele lähevad ebaõiglased vahekohtute lahendid, sest pool ei tea sellisest võimalusest või ei julge kogukonna survel otsust edasi kaevata.

Kuigi TsMS-is on nimetatud olukordi, kus kohtul on otsust võimalik tühistada ka omal algatusel, puudutab see pigem neid otsuseid, mis vajavad selleks, et need täitmisele kuuluks, kohtu tunnustust. Otsused, mis tunnustust ei vaja, ei jõua poole avalduseta riikliku kohtuni ja kohtul puudub võimalus omal algatusel otsus tühistada.

Vahekohtumenetluse puudulik regulatsioon omab ka negatiivseid külgi. Kannatada saab vahekohtu kui institutsiooni üks peamisi eeliseid – kiirus.

Kuigi vaidlus võib leida lahenduse vahekohtus ilma liigse ajakuluta, võtab aega kohtu tunnustus ja täitmisele tunnistamine ning on võimalus, et otsus tühistatakse ja saadetakse vahekohtusse tagasi.

Kõik see võtab lisaaega, mille kokkuhoidmise huvides pooled vahekohtusse pöörduda võisidki. Peale selle suurendab alaliste vahekohtute puudumine olulisel määral kohtute töökoormust.

Teise negatiivse küljena võib esile tuua tõiga, et kui seadused ei reguleeri, millistel vahekohtutel on õigus end seaduse mõttes alaliselt tegutsevateks nimetada, võivad seda teha kõik vahekohtud.

Iseenda alaliselt tegutsevaks kuulutamine ei tähenda muidugi seda, et tegu oleks alaliselt tegutseva kohtuga ka seaduse mõttes. Näiteks leiab praegugi erinevate Eestis tegutsevate vahekohtute kodulehtedelt informatsiooni, mis viitab, et tegemist on alaliselt tegutsevate vahekohtutega ja et nende otsused kuuluvad täitmisele ilma riikliku kohtu tunnustuseta. See on aga inimesi eksitav: kohtupraktikaga kursis olemata on lihtne väära informatsiooni ning seaduse kooskõla korral jõuda valele järeldusele, et otsus kuulub koheselt täitmisele.

Justiitsministeeriumi koostatud eelnõu

Vahekohtute institutsioon Eesti õigussüsteemis vajaks täpsemat reguleerimist. Justiitsministeerium on võtnud oma eesmärgiks vahekohtute reguleerimise ning koostanud 19. märtsil 2018. aastal eelnõu nimetusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täidetavaks tunnistamise menetluse loomine), mis saadeti kooskõlastusele 4. aprillil k.a. Eelnõu kohaselt kuulutataks Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohus ja Notarite Koja vahekohus alaliselt tegutsevateks ning kõikide ülejäänud vahekohtute otsused vajaksid kohtu tunnustust ja täitmisele tunnistamist. Eelnõu pole käesolevaga saanud veel valitsuse heakskiitu ja pole teada, kas ja kuna see jõustuda võiks.

Riigikohus on avaldanud arvamust, et kõnealuses eelnõus eelistatakse kahte vahekohut teistele ja sellega võidakse rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.

Peale selle, nagu eelnevalt mainitud, on Eesti liitunud New Yorgi 1958. aasta konventsiooniga. Selle kohaselt ei tohi välisriigi vahekohtute otsuste täitmisele tunnistamine olla keerulisem riigisisese vahekohtu otsuse täitmisele tunnistamisest. Täna valitseb tänu riigikohtu praktikale meie õigussüsteemis olukord, kus hoolimata sellest, et seadus soosib nn alalisi vahekohtuid, tegelikkuses käsitletakse nii riigisiseste kui ka välismaiste vahekohtute

otsuseid võrdselt sundtäitmisele kuulumise mõttes. See eelnõu võib aga kahte vahekohut eelistades praeguse õiguskorra kooskõla konventsiooniga ära kaotada.

Regulatsiooni väljatöötamise keerukus

Alaliselt tegutsevate vahekohtute määramiseks vajaliku süsteemi väljatöötamine võib võtta palju aega ning kaalumist, et täpselt hinnata, milliste vahekohtute otsused on piisavalt usaldusväärsed ega vaja riikliku kohtu tunnustamist enne täitmisele kuulumist. Seejuures tuleb olla tähelepanelik, et kohtu alaliselt tegutsevaks kuulutamine oleks piisavalt põhjendatud, et mitte kohelda ebavõrdselt teisi vahekohtuid. Esialgu piisaks ka seadusemuudatusest, mis keelaks vahekohtutel end reklaamida alaliselt tegutseva vahekohtuna, mille otsused kuuluvad koheselt täitmisele. Võimalus on ka kaotada seadustest üldse „alalise vahekohtuˮ mõiste ja sellega seotud regulatsioonid, mis praegu küll eksisteerivad, kuid mida rakendada ei ole võimalik. See aga kahjustaks vahekohtute eelist – kiirust – riiklike kohtute ees ja suurendaks kohtute töökoormust.

Artikkel on avaldatud www.rup.ee.