Covid-19 pandeemia algusest alates ning eriti viimasel talvehooajal on tervishoitutöötajad olnud kangelased, kes on saanud enda peale suure koormuse võitlemaks uue ja tundmatu vaenlasega. Tervishoiutöötajad on suurema aja pandeemiast pidanud hakkama saama tavapäraste isikukaitsevahenditega, kusjuures pandeemia alguses ei olnud isegi isikukaitsevahendeid piisavalt.
Jaanuarist 2021. a said tervishoiutöötajad võimaluse enese vaktsineerimiseks töökohal. Alates vaktsiini kättesaadavaks tegemisest on osadest kangelastest saamas aga pöördumatu oht rahva tervisele. Mitmed meditsiiniasutused on asunud jõulisele positsioonile, et kõik tervishoiutöötajad peavad olema vaktsineeritud ning kes pole, nende koht ei ole meditsiinis. Olles tutvunud mitme meditsiiniasutuse suhtlusega oma töötajaga, ei saa asuda seisukohale, et need meetodid, kuidas proovitakse saavutada oma töötajate vaktsiiniga hõlmatust on lõpuni õiguspärased.
Esialgu pidime meditsiiniasutustele selgitama isikute õigust isikupuutumatusele ja tervishoiuteenuse valiku vabadusele. Mõnel juhul selline selgitustöö ka jätkub. Näiteks ütles ühel kohtumisel mulle tööandja esindaja, et nende eesmärgiks on saada töötajatelt selline allkiri, et tulevikus ükskõik milline uudne haigus või vaktsiin tuleb, on neil võimalik koheselt kõik töötajad ära vaktsineerida, ilma igasugust nõusolekut küsimata (!). Ma ei saa öelda, et selle tööandja esindaja seisukoht tänaseks muutnud oleks, aga enamiku tööandjate seisukoht on pigem täna see, et vaktsineerimine pole kohustuslik ja kedagi ei sunnitagi vaktsineerima, see on isikute „vaba tahe“, kui nad tahavad meditsiinis töötada. See tähendab seda, et kõik on JOKK, tööandjal on võimalik justkui vahendeid valimata töötajaid mõjutada, küsides neilt päevast päeva, kas töötaja soovib töötamist jätkata või mitte. Seega oleme jõudnud hoopiski uue põhiõiguseni, mida riivatakse.
Põhiseadus § 29 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Töötingimused on riigi kontrolli all. Meditsiinis töötavad isikud on oma õigust valida elukutset realiseerinud ja pikki aastaid õppinud, et meditsiinis töötada. Täna kehtib Eestis vabadus valida, kas vaktsineerida või mitte. Küsimuse reguleerimine, kas vaktsineerimist saab nõuda töötajalt või mitte, on riigi pädevuses. Täna on riik loonud seaduspõhise õiguse töötajale tööandjalt tõhusat vaktsiini küsida ning tööandjal on kohustus vaktsiin tagada, võimaldada ja selgitusi jagada. Kui me asume isiku põhiõigusi piirama, tuleb seda teha riiklikul tasandil, mitte tööandja tasandil. Vaid riigil on pädevus teha õiguspärane kaalutlusotsus, võttes arvesse proportsionaalsust, eesmärki ja meetme sobivust. Seni kuni pole riigi poolt paika pandud täiendavaid reegleid nagu nt kohustuslik vaktsineerimine covid-19 vastu meditsiinitöötajatele, tuleks lähtuda olemasolevatest reeglitest. Tööandjatel ei tohiks olla lubatud valimatute meetmetega töötajaid mõjutada tegema seda, mida tööandjad soovivad. Praegune pandeemia olukord ei peaks olema selline, kus tuleks isikute vabadused ja õigusriigi põhimõtted hüljata.
Esindades muuhulgas tervishoiutöötajaid, kes on hetkel covid-19 vaktsiini osas äraootaval seisukohal, vajab selgitamist, et enamik nendest tervishoiutöötajates ei ole vaktsiinivastased. Enamik neist inimestest on teiste pikema ajalooga vaktsiinidega ka vaktsineeritud ning on igati teaduspõhise meditsiini austajad ning nende pädevuse kahtluse alla seadmine on alusetu. Paljud töötajad, kes täna keelduvad covid-19 vaktsiinist, teevad seda kahel põhjusel: esiteks puuduvad pikaajalised ohutusuuringud, mida ei saagi veel olla, kuna vaktsiin alles töötati välja ja ohutusuuringud käivad paralleelselt vaktsineerimistega. Teiseks puuduvad ametlikud tõendid selle kohta, et vaktsineeritud isikud on ohutud kolmandate isikute jaoks (see on ka Eesti Ravimiameti ametlik seisukoht). Meil on selged tõendid selle kohta, et ka vaktsineeritud isikud saavad nakatuda ja viirust levitada (avalik info vaktsineeritute hospitaliseerimisest, vaktsiiniga hõlmatud hooldekodude kolletest ning ka vaktsineeritud meditsiinitöötajate haigestumisest on kättesaadav kõigile). Vaktsiin on väljatöötatud eelkõige selleks, et vaktsineeritud isikut kaitsta raske haigestumise eest ning selle läbi kaitsta ühiskondliku meditsiinivõimekust ehk mitte koormata haiglaid. Ilmselt vaktsineerivad ennast kaalutletud otsuse tulemusena aina rohkemad isikud, kui uuringud täienevad.
Eestis on tegelikult väga suur covid-19 vaktsineeritute hulk tervishoiutöötajate hulgas (viimased andmed, mis mul õnnestus saada): arstidest 87%, perearstidest 91,8%, õdedest 75,4% ja ämmaemandatest 77%. See peaks olema juba ühiskonna mõttes täiesti piisav, kui ka ülejäänud ühiskond sarnaselt oma panuse annab. Ei saa kogu vastutust panna tervishoiutöötajatele, vastutus ühiskonna ees on igal ühiskonna liikmel.
Lugedes või kuulates erinevaid arvamusavaldusi, et meil ei ole täna diskrimineerimist, on vaid diferentseerimine, siis sellega ei saa nõustuda. Paljudel meditsiiniasutustel on erinevad sisekorraeeskirjad vaktsineeritutele ja mittevaktsineeritutele ja need ei ole tihti eesmärgipärased, sobivad ja proportsionaalsed, vaid eesmärgiga sundida töötajaid otsustama vaktsineerimise kasuks. Meil on olukorrad, kus tööandja ei luba töötajaid koolitustele, mis on mh aluseks töökvalifikatsiooni säilimisele ning tööandjal on kohustus koolitused tagada. Meil on olukordi, kus töötajale on pakutud nn ametikõrgendust, kuid sellest on must-valgel loobutud, kuna isik ei ole vaktsineeritud – kuigi vaktsineerimine ei mõjuta kuidagi pakutud töökohal töötamist, kuid probleemiks on olnud tööandja veendumus: me ei anna sulle seda töökohta, sest sa ei usalda praegust covid-19 (ajutise müügiloaga) vaktsiini, järelikult sinu veendumused meile ei sobi ja vahet pole, kas see on seotud ametikohaga või mitte. Meil on viimastel kuudel loodud korrad, kus mittevaktsineeritud töötajad peavad ilma sümptomiteta tegema regulaarselt covid-19 teste, kuigi selliseid teste polnud vajadus teha terve aasta jooksul pandeemia ajal ega pole vaja olnud teha ka teiste viirusnakkuste tõttu – praegune testimine on aga loodud justkui karistusmeetodiks mittevaktsineeritutele. Testide tegemisel ei arvestata töötaja tervislikku seisundi ehk kas konkreetne testimise viis on talle meditsiiniliselt sobiv.
On tulnud ette olukordi, kus arstidele, kes on töötanud aastakümneid on esitatud küsimus, et kui ta uut covid-19 vaktsiini (mis ei ole läbinud kõiki uuringuid) ei usalda, kas ta üldse oma patsientidele ravimeid välja kirjutab. Vaktsineerimine või mittevaktsineerimine on tihti seatud meditsiinitöötaja pädevuse näitamise kriteeriumiks – meditsiinitöötajal justkui pole õigust kahelda ega esitada küsimusi uue katsetusjärgus oleva covid-19 vaktsiini kohta. Näiteks olen kuulnud, kuidas tööandja arstile teatab, et sinu otsustada ei ole, mis on vajalik ja mis mitte nakkuse leviku peatamiseks, seda otsustavad teised (targemad) inimesed. Eesti Vabariigis on aga just erinevate huvide kaalumine kõigi isikute õiguste piiramise aluseks ning seda kaalumist on õigus teha igal inimesel, kui ta tunneb, et tema õigusi liigselt riivatakse. Tööandja ja töötaja suhe peaks olema empaatiline, koostööle ja lahendustele suunatud, mitte pimeda usu peale surumine teistimõtlejatele.
Täna on olnud ühiskonnas vähe diskussiooni selle üle, millised on töötaja (sh meditsiinitöötaja) õigused seoses mittevaktsineerimisega. Enamik ühiskonna „diskussiooni“ lähtub vaktsineerimise õigustamisest (mis üldjoontes ongi väga põhjendatud, olles päästnud miljoneid inimesi läbi ajaloo). Ka Tööinspektsioon on väljatöötanud skeemi, kuidas töötajaid vallandada, mis on ka enamike tööandjate väide: Tööinspektsioon on lubanud meil töösuhted mittevaktsineeritutega lõpetada. Aga puudub diskusioon, kas antud juhul ja konkreetse uue vakstiiniga on see ka juriidiliselt pädev, kas see on vajalik ja kas me sellist praktikat Eestis tahamegi. See ei ole küsimus vaid covid-19 vaktsiiniga seoses, see on põhimõtteline küsimus laiemalt: kas tööandja saab kehtestada töösuhte kestel suvalisi uusi nõudmisi ja nende mitte täitmisel töötajaga töösuhte lõpetada. Kui kaugele võib tööandja minna tööstressi suurendamisega ja töötajate vaimse mõjutamisega?
Viimase kuu aja jooksul on uueks probleemiks saamas tegelikult ka see, et kui meditsiiniasutused on mõistnud, et töötaja vallandamine mittevaktsineerimise tõttu pole tegelikult õiguslikult pädev, siis on hakatud otsima muid võimalusi töösuhte lõpetamiseks mittevaktsineeritutega. Mõned tööandjad on asunud praktiseerima meetmeid, et vaktsineerimata töötajate elu võimalikult keeruliseks muuta, nt muudetakse töötaja tööajad ebasobivaks või tegeletakse stigmatiseerimisega, nt olukorras, kus nakkuselevik on väga väike, palutakse mittevaktsineeritud töötajal kanda maski kontoris liikudes lihtsalt sellepärast, et ta on vaktsineerimata (terve eelmise aasta jooksul sellist nõuet ei olnud!). Eelduslikult, et kõik teised on kontoris vaktsineeritud, tundub see üsna eesmärgitu meede.
Kuuleme viimasel ajal tihti meedias, et töölepingu lõpetamine peaks olema viimane võimalus. Ometigi ollakse nii ühel kui teisel juhul selleni jõutud ja seda ka meditsiinitöötaja puhul, kellel puuduvad otsekontaktid patsientidega ning kes saaks vabalt teha tööd isikukaitsevahendeid kasutades. Üldse puudub diskussioon selle üle, kas isikukaitsevahendid on siis tõhus meede või mitte – tööandjate väljaütlemised selles osas on vastandlikud: ühel juhul kinnitatakse kirjalikult, et isikukaitsevahendid on väga tõhus meede ning teisel juhul leitakse, et vaktsineerimine on ainus meede. Kuigi tõhusa ja ohutu vaktsiini korral tundub tõesti vaktsineerimine parim meede, siis ei saa seda pidada ainsaks meetmeks, kui tegelikult on sobivad meetmed ka isikukaitsevahendid.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on teinud hiljuti otsuse Tšehhi Vabariigi kohustusliku vaktsineerimise osas ja seal on toodud väga häid kriteeriume, mille alusel hinnata, kas vaktsineerimine peaks olema kohustuslik või mitte. Nimetatud otsuses toodi välja, et näiteks õigust haridusele ei tohiks piirata (lastel on Tšehhis õigus käia koolis olenemata vaktsineeritusest), kuid koolieelset haridust ei loetud niivõrd oluliseks riiveks. Siit tekib küsimus, kui oluline on õigus valida elukutset, eriti nende isikute puhul, kes on selle valiku juba teinud. Oluline oli EIK-i otsuses, et kohustuslik saab vaktsiin olla siis, kui see on piisavalt uuritud ja pikalt kasutusel olnud (usaldusväärne). Covid-19 vaktsiin seda kriteeriumit täna täita ei saa – tegemist ei ole vaktsiiniga, mis oleks lõpuni ohutusuuringud läbinud.
Mõnel juhul olen näinud, kus vallandades töötajat, on mindud tegelikult otseselt vastuollu ka primum non nocere põhimõttega, jättes patsiendid päevapealt arsti abita, mis vähemalt nakkusleviku languse perioodil on täiesti ebavajalik, ebaproportsionaalne ja eesmärgitu. Kui räägitakse sellest, et vaktsineerimine toob rohkem kasu kui kahju, siis olen seisukohal, et professionaalsete tervishoiutöötajate töölepingute hoidmine ja nendega avatud diskussiooni laskumine toob rohkem kasu kui kahju. Tervishoiutöötajate hirmu all hoidmine, kiusamine ja diskrimineerimine toob aga kindlasti rohkem kahju kui kasu.
Praegune olukord, kus sadu tervishoiutöötajaid ähvardatakse vallandamisega või otsitakse võimalusi mittevaktsineerituid vallandada, esitatakse erinevaid ultimaatumeid ja muudetakse töötingimusi selliselt, et need teadlikult töötajale ei sobiks, olukorrad, kus patsiendid jäetakse päeva pealt ilma neile vajalikust ravist, et arstist lahti saada või olukord, kus paljud meditsiinitöötajad on haiguslehel tööstressi tõttu ja olukord, kus töötajaid sunnitakse valima, kas vaktsineerid või kirjutad lahkumisavalduse, jäädes ilma nii igasugustest sotsiaalsetest garantiidest – need ei ole olukorrad, mida Eesti riik peaks soovima kangelastele, kes on üle aasta võidelnud covid-19 viiruse tagajärgedega.
Artiikkel on ilmunud Eesti Päevalehes.