Eilsest, 6. aprillist 2020. a saab esitada Töötukassale taotlusi töötajate töötasu hüvitamiseks. Töötasu hüvitist makstakse töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt oluliselt häiritud. Hüvitis tagab töötajatele sissetuleku ning aitab tööandjatel ajutised raskused üle elada, et ei peaks töötajaid koondama või tegevust lõpetama.
Nimetatud meetmega täidab Töötukassa osaliselt tööandja kohustused töötaja ees. Töötukassa maksab hüvitise välja juhul, kui tal on selleks vahendid, kui tööandja on esitanud taotluse ning tööandja täidab määruses esitatud kolmest kriteeriumist kaks.
Tööandjad peavad arvestama, et kuigi Töötukassa maksab positiivse otsuse korral hüvitise otse töötajale, on töötaja ees kohustatud isikuks ikkagi tööandja. Kriisimeetmed on kiiresti välja töötatud ning seetõttu on tööandjatel küsimusi ning segadust palju. Toon mõned näited, millele esmajoones täna peaks tööandjad tähelepanu pöörama.
Esiteks, tuleb tööandjatel jätkuvalt järgida töölepinguga kokkulepitud palgapäeva. Tööandja on kohustatud tagama, et palgapäevaks oleks töötasu välja makstud. Selleks, et vältida töötajate nõudeid (viivis, kahjunõuded jne) või isegi töölepingu erakorralist ülesütlemist kui palgapäeval töötasu välja ei maksta, tuleks sõlmida töötajatega kahepoolsed kokkulepped, et palgapäev on alates aprillist 2020. a näiteks 20. kuupäev, mitte enam 5. kuupäev. Minimaalselt peaks töötajaid vähemalt teavitama, kui töötasu välja maksmine hilineb ning andma teada, et töötajatel, kellel on kriitiline vajadus (nt kodulaenu maksepäev vms) töötasu konkreetsel päeval kätte saada, peaks sellest tööandjat eraldi teavitama, et koos lahendus leida.
Teiseks, on tööandjal kohustus arvestada töötasu vastavalt töölepingule ning töölepingu seadusele, sh ka VV määrusele “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord”. Tööandja kohus on välja arvestada, kui palju peaks töötaja töötasu saama konkreetsel kuul – ka siis kui töötaja suhtes on kohaldatud TLS § 35 või § 37 ning tööandja taotleb Töötukassalt töötasu hüvitist. Kui töötasu konkreetse kuu kohta on välja arvutatud, siis tuleks tööandjal välja arvutada ka Töötukassa poolt töötajale makstava hüvitise suurus ning seejärel kanda töötajale välja see vahe, mis jääb Töötukassa poolt hüvitamata (vastavalt Töötukassa meetmele ei tohi see olla aga vähem kui 150,00 eurot!).
Tuleb meeles pidada, et näiteks TLS § 35 tuleneva keskmise töötasu maksmise korral, peab tööandja lähtuma VV määrusest “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord”, mis sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Töötukassa arvestab hüvitist viimase 12 kuu töötasu andmete kohaselt, millest keskmise töötasu leidmiseks võetakse arvesse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksa kuu töötasud. Kuna arvutuskäik on seega erinev, saavad ka välja makstava hüvitise ja tegeliku töötasu suurused olla erinevad. Kindel on aga see, et töötajal on õigus saada see summa, mis tuleneb seadusest ning töölepingust ehk vähem ei tohi tööandja töötajale maksta.
Põnev nüanss seisneb ka selles, et kui töötaja saab Töötukassa meetme tõttu kokkuvõttes suurema töötasu kui tegelikult ettenähtud (tööandja ei tohi maksta alla 150 euro!), kas siis on tööandjal õigus seda arvestada justkui ettemaksena. Täna sellele selget vastust pole, kuid vaadates Töötukassa meetme eesmärke, siis suuremat summat justkui ettemaksena õigus arvestada pole. Sellised olukorrad saavad tekkida eelkõige näiteks siis, kui Töötukassa töötasu hüvitise arvestusse lähevad ka kõik eelnevalt välja makstud lisatasud müügilt või käibelt, kuid tänases olukorras selliseid lisatasusid maksta pole võimalik. Lisaks saavad need olukorrad tekkida ka siis, kui töötaja on olnud osaliselt töövõimetuslehel, kuna Töötukassa maksab igal juhul hüvitise välja täiskuu eest, arvestamata proportsoone või erisusi.
Praktiline näide on selline: töötaja töötasu on 1000 eurot kuus, kuid kuna ta on 2 nädalat haiguslehel, peab ta saama vaid 500 eurot töötasu + haigushüvitise. Töötukassa aga maksab talle välja 700 eurot ning tööandjal on kohustus lisada veel 150 eurot, seega saab töötaja hoopis 850 + haigushüvitise ehk rohkem, kui tegelikult töötasu on.
Tulevikus võib tekkida vajadus hinnata, kas siis, kui töötaja on saanud n-ö topelt hüvitisi, näiteks nii töötukassalt kui ka haigekassalt, hakatakse seda raha tagasi nõudma ja kellelt seda tagasi nõutakse. Seega peaks ka tööandja hindama, kas nendel kuudel, mil töötaja on olnud kaks-kolm nädalat haiguslehel, on ikkagi põhjendatud töötukassale taotluse esitamine selle töötaja töötasu kohta.
Tööandja peab jälgima sedagi, et kui suvekuudel hakatakse töötajatele andma puhkust ja välja maksma puhkusetasu, peab tööandja arvestama keskmise tasu hulka ka töötukassa poolt hüvitatud summa, sest see on töötaja töötasu osa.
Seoses töötasu vähendamisega tuleb järgida seaduses kehtestatud alampiiri, milleks on täistööaja puhul valitsuse poolt kehtestatud minimaalne töötasu (584,00 eurot). Samas on seadustes ka erisusi ja kõigil töötajatel ei olegi võimalik töötasu nii madalale tuua. Näiteks kehtestab sellised erisused välismaalaste seadus (VMS), mis sätestab nii mõnelgi juhul minimaalseks tasuks statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutokuupalga või rohkemgi. See tasu peab olema neile välismaalastele tagatud kuni töötamise lõpuni (VMS paragrahv 107).
Artikkel on avaldatud Postimehes.