Kutsehaiguse puhul vastutab enamasti tööandja

  • Liina Luht
  • 07 March, 2023

Kutsehaiguste diagnoosimine on viimaste aastate jooksul olnud Terviseameti statistika kohaselt pidevalt langustrendis.

Siiski tasub nii tööandjatele kui töötajatele meelde tuletada, kuidas kindlaks teha kutsehaiguse ilmnemist, milliseid samme tuleks astuda töötajal, et kutsehaigust ennetada või vajadusel see diagnoosida lasta, ning millal ja kellelt on töötajal õigus nõuda kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

Tähtis on haigusi eristada

Kutsehaigus on pikema aja jooksul välja kujunenud tervisehäire, mille peamine põhjustaja on tööga seotud füüsikaline, füsioloogiline, keemiline või bioloogiline ohutegur ning mis võib tekkida või suureneda ka pärast isiku otsest kokkupuudet kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritega. Ohuteguritest põhjustatud kutsehaiguste täpne loetelu on sätestatud sotsiaalministri 09.05.2005. a määruse nr 66 „Kutsehaiguste loetelu“ §-dega 2-6.

Selliseks ohuteguriteks võivad olla näiteks

  • müra,
  • tolm,
  • kahjulikud gaasid,
  • valgustuse puudus,
  • ebasobiv temperatuur,
  • sobimatu õhu liikumise kiirus,
  • kõrge või madal õhuniiskus,
  • kõrge või madal õhurõhk,
  • bakterid,
  • viirused,
  • seened,
  • füüsilise töö raskus,
  • sundasendid ja -liigutused,
  • monotoonne töö,
  • halb töökorraldus jne.

Alates 1. jaanuarist 2023. a käsitletakse kutsehaigusena ka posttraumaatilist stressihäiret ning muid haiguseid, mida põhjustavad töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid.

Levinumad kutsehaiguste grupid on

  • lihasluukonna- ja sidekoehaigused,
  • närvisüsteemihaigused ning
  • hingamiselundite haigused.

2021. a registreerisid töötervishoiuarstid 16 uut kutsehaigestumise juhtu, seejuures kõige rohkem põhjustasid kutsehaiguseid töötleva tööstuse tegevusalal töötamine ning ametikohtade lõikes diagnoositi kutsehaiguseid enim oskus- ja käsitöölistel.

Mitte igasugune töö tõttu tekkinud haigus ei ole aga kutsehaigus. Lisaks kutsehaigusele võib töötajal ilmneda ka tööst põhjustatud haigus, st töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei ole kutsehaiguste loetelus välja toodud.

Kui kutsehaigus on pika aja jooksul järk-järgult progresseeruv, siis tööst põhjustatud haigestumine võib tekkida vahetult pärast tervist mõjutava ohuteguriga kokkupuutumist, ent tavaliselt on tööst põhjustatud haigestumisest, erinevalt kutsehaigestumisest, võimalik siiski terveneda. Samuti ei ole kutsehaigestumise näol tegemist tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjuga.

Töötervishoiu arsti tähtis roll

Kutsehaiguse saab diagnoosida töötervishoiuarst. Kui töötaja on tervisemurega pöördunud esmalt perearsti või eriarsti poole, suunab ka tema töötaja  töötervishoiuarsti juurde, kes teeb kindlaks töötaja terviseseisundi ning kogub andmed tema praeguste ja varasemate tööolude ning töö laadi kohta, kaasates vajadusel teisi tervishoiuteenuse osutajaid. Selleks vestleb töötervishoiuarst töötaja ja tööandjaga, vajaduse korral küsib töötajalt täiendavaid terviseandmeid ja külastab töökeskkonda, nõuab tööandjatelt töötaja eelnevate tervisekontrollide andmed ja töökeskkonna riskianalüüsi tulemused või riskianalüüsi puudumise korral seletuskirja töötaja tööolude ja töö laadi kohta.

Töötervishoiuarst teavitab tööandjat (sh vajadusel kõiki varasemaid tööandjaid, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaiguse kulgu) kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist, samuti edastab selle informatsiooni tööinspektsioonile ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile. Tööandjale saadetavas arstiteatises ei ole märgitud kutsehaiguse konkreetset diagnoosi, sest tegu on delikaatsete isikuandmetega, küll aga on seal kirjas, milline töökeskkonna ohutegur haigestumise põhjustas.

Tööandja peab kontrollima ja raporteerima

Kui töötervishoiuarst on tööandjat töötajal kutsehaiguse diagnoosimisest teavitanud, on tööandjal kohustus kutsehaigestumist uurida, et selgitada välja kõik haigestumise asjaolud ja põhjused ning kindlaks määrata abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks. Uurimises osaleb ka hääleõigusega töökeskkonnavolinik või tema puudumisel muu töötajate esindaja. Kui tööandjal puuduvad vajalikud teadmised uurimise läbiviimiseks, peab ta uurimisse kaasama pädeva eksperdi.

Kutsehaigestumise uurimise tulemuste kohta koostab tööandja 20 tööpäeva jooksul alates kutsehaiguse teatise saamisest raporti, kus tuleb muuhulgas välja tuua järgmised asjaolud:

  • tööandja andmed;
  • kutsehaige andmed;
  • kokkupuude ohuteguritega, mis töötervishoiuarsti hinnangu järgi põhjustasid kutsehaigestumise;
  • põhjused, mis viisid kutsehaigestumiseni;
  • abinõud, mida tööandja edaspidi rakendab samalaadse haigestumise ära hoidmiseks.

Raporti blankett on leitav Vabariigi Valitsuse 03.04.2008. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ lisast 5.

Kõik uurimise käigus tuvastatud andmed, sealhulgas uurimise tulemused, peab tööandja teatavaks tegema nii kannatanule kui ka töökeskkonnaspetsialistile, töökeskkonnanõukogule, töökeskkonnavolinikule ja teistele töötajate esindajatel

Kahjutasu

Töötajal, kes on saanud tööülesannete täitmisel tervisekahjustuse, on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustuse eest hüvitist.

Eelkõige on tööandjal kohustus hüvitada tervisekahjustuse mõistlikud ravikulud ning tervisekahjustusest tingitud lisakulutused, näiteks proteeside, abivahendite ja retseptiravimite kulu, samuti kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest ja sissetulekute vähenemisest tuleneva kahju ning töötaja surma korral ka tema mõistlikud matusekulud.

Kui töötajal, kes kutsehaiguse tagajärjel suri, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab tööandja maksma ülalpeetavale rahalise hüvitise, mis vastab ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel ülalpeetavale andnud. Teatud juhtudel (näiteks kui kutsehaigestumise tõttu on tõendatud töötaja elukvaliteedi ja heaolu oluline langus, samuti kui kehavigastusega on tekitatud füüsiline või hingeline valu) võib lisaks varalisele kahjule olla põhjendatud ka tööandjalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudmine.

Tööandjalt hüvitise nõudmiseks peab töötaja esitama tööandjale avalduse, ent kui pooled kahjuhüvitise tasumise osas kokkulepet ei saavutata, on pooltel võimalik pöörduda kohtusse, kus selgitatakse välja tööandja süü tervisekahju tekkimisel ning tekkinud kahju ulatus. Kutsehaigestumiste puhul on tööandja vastutuse eelduseks tema õigusvastane tegevus või tegevusetus, mis on põhjuslikus seoses töötajale kahjuliku tagajärje tekkimisega. Töötaja tervisekahjustus peab seega olema tingitud tööandja poolt mingi konkreetse töötervishoiu ja -ohutuse nõuete rikkumisest, ei piisa viitamisest üldisele tööohutuse tagamata jätmisele.

Sellisteks olulisteks tööandjapoolseteks rikkumisteks võivad olla

  • puudulikud ohutusjuhendid,
  • puudulik väljaõpe ja juhendamine,
  • puudulik töökeskkonna riskianalüüs,
  • töökõlbmatutes vahendite-seadmete kasutamise lubamine, töökaitsenõuete tutvustamata jätmine,
  • ebaõigete töövõtete kasutamine,
  • tööandja poolne sisekeskkonna kontrolli teostamata jätmine jmt.

Kutsehaiguse puhul võib kahju tõendamine kujuneda üsna keeruliseks, kuna kutsehaigus kujuneb enamasti mitmete aastate jooksul ning töötaja varasemate töötingimuste tuvastamine tagantjärele võib osutuda probleemiks. Keerukust lisab ka see, kui töötaja on töötanud erinevate tööandjate juures, sest sellisel juhul tuleb tuvastada erinevate tööandjate vastutuse osa.

Kahju hüvitamisel arvestavad kohtud ka töötaja rolli kahju tekkimises. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, st kui töötaja tervisekahjustuse tekkimist soodustas töötaja enda raske hooletus, võib kohus hüvitist vastavas ulatuses vähendada.

Hüvitisnõue sotsiaalkindlustusametile

Juhul kui tööandja, kelle juures töötamise ajal kutsehaigus on tekkinud, on õigusjärglasteta lõppenud (st on äriregistrist kustutatud või on kuulutatud välja pankrot ja asutuse kohustused ei ole edasi läinud teisele asutusele), on töötajal õigus esitada varalise kahju osas kahjuhüvitise nõue sotsiaalkindlustusametile, kes hüvitab kahju, kui on tuvastatud tööandja süü kutsehaiguse tekkimisel.

Hüvitise saamiseks peab kannatanu olema läbinud töövõime hindamise Eesti Töötukassas ning tal peab olema tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kui kutsehaigus on tekkinud mitme tööandja juures töötamise ajal ning neist on lõppenud nt ainult üks, maksab sotsiaalkindlustusamet kahjuhüvitist ainult lõppenud ettevõtte eest vastavalt tema osale kahju tekkimisel.

Sotsiaalkindlustusamet vähendab tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse korral makstavat igakuist kahjuhüvitist Eesti Töötukassa poolt isikule makstud töövõimetoetuse osa võrra, mis võrdub makstud töövõimetoetuse ning tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsendi ja isiku kogu töövõime kaotuse protsendi jagatise korrutisega.

Muud riigi pakutavad hüvitised ja teenused

Kui kutsehaigestumine on põhjustanud ajutise töövõimetuse, maksab haigekassa kutsehaigestunule haigushüvitist alates teisest päevast 100% maksimaalselt kuni 182 päeva.

Kui kutsehaigestunu tunneb, et tema töövõime on kutsehaigestumise tõttu vähenenud, on haigestunul võimalik pöörduda töövõime hindamiseks töötukassa poole. Osalise või puuduva töövõime tuvastamisel maksab töötukassa kutsehaigestunule töövõimetoetust. Lisaks pakub töötukassa tööalast rehabilitatsiooniteenust töötamise jätkamiseks või tööle asumiseks (füsioteraapia, tegevusteraapia, psühholoogiline nõustamine jm) ja tööturuteenuseid (karjäärinõustamine, koolitused jms).

Sotsiaalkindlustusamet pakub kutsehaigestunule ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust igapäevaelus toimetulekuks (füsioteraapia, tegevusteraapia, psühholoogiline nõustamine jm). Samuti maksab sotsiaalkindlustusamet kutsehaiguse tagajärjel hukkunud inimese ülalpeetavale toitjakaotuspensioni.

Ennetamine

Et kutsehaiguste tekkimist vältida, on eriti nendes töökohtades, kus tõenäosus mõne ohuteguriga kokku puutuda on suur, oluline korraldada ennetustegevus ning viia läbi põhjalik töökeskkonna riskianalüüs, milles tööandja selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid, hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele ning paneb riskianalüüsi tulemuste põhjal paika tegevuskava, kuidas võimalikke ohte edaspidi vähendada. Riskianalüüsi koostamisest üksi aga abi ei ole, kui riskianalüüsi põhjal tehtud tegevuskava praktikas kasutusele ei võeta.

Seepärast on oluline, et tööohutus ja -tervishoid muutuks ettevõtte igapäeva osaks – tööandjad peavad jälgima, et töötajaid kasutaksid õigesti neile tööks vajalikke masinaid, seadmeid, tööriistu, aineid ja isikukaitsevahendeid, koostaksid tööohutuse juhendid ning vajadusel juhendaksid töötajaid nende järgimisel ja viiksid läbi väljaõppeid. Väga suur roll terviseprobleemide ennetamisel on ka regulaarsel tervisekontrollil töötervishoiuarsti juures – kui tööst põhjustatud haigestumine avastatakse õigel ajal, saab töö sisu või korraldust muutes pidurdada tervisehäire süvenemist.

Artikli autor: Liina Luht