Kuidas toimida inkassolt nõudekirja saamisel?

  • Liina Luht
  • 15 aprill, 2021

Avate oma postkasti – kas paberkirjade jaoks mõeldud või virtuaalse – ning leiate sealt mõne inkassofirma poolt saadetud kirja. „Ma ei ole ju kellelegi võlgu?“, „Kas tegu on eksitusega?“, „See võlgnevus on ju ammu tasutud?“, „Kas see nõue juba aegunud ei peaks olema?“. Taolised mõtted käivad peast läbi ilmselt paljudel sellise kirja saanutel. Mida siis ikkagi teha, kui oled ühel hetkel postkastist inkasso poolt koostatud nõudekirja leidnud?

Esimene samm on reageerimine. See võib tunduda paljudele iseenesestmõistetavana, ent praktikas ei ole sugugi tavapäratu, et võlanõude saanu lükkab inkasso saadetud kirjad aastateks sahtlipõhja ning loodab, et probleem iseenesest kaob. Üldiselt siiski ei kao ning võlanõude ignoreerimine võib teie vastu esitatud nõuet jooksva viivise näol veelgi suurendada. Seetõttu on inkassolt nõude saamisel mõistlik võtta ise aktiivne roll ning saadud nõudekirja lähemalt uurida.

Esmalt tuleks kontrollida, kas ja millisest võlasuhtest on väidetav võlgnevus tekkinud ning mis on nõude aluseks. Inkassofirmad tegutsevad üldiselt kahel alusel – nad kas on omandanud võlausaldajalt nõude ja saanud seeläbi ise võlausaldajaks või on võlausaldaja volitanud neid võlausaldaja eest võlgu sisse nõudma. Mõlemal juhul peab inkasso nõuet tõendama, mistõttu on kohustatud isikul õigus inkasso käest nõuda nõude alusdokumente, kus peab kajastuma nõude tekkimine ja selle sisu. Kui olete veendunud, et teile esitatud nõue ei ole teie isikuga kuidagi seotud või kui nõue on juba tasutud, tuleb sellest inkassole kindlasti teada anda ning võimalusel esitada ka vastavad tõendid (nt võlgnevuse tasumist kinnitav maksekorraldus).

Kui tuvastate, et võlanõue on õigesti teile esitatud ning teate ka, et ei ole võlgnevust tasunud, tasub seejärel kontrollida nõude aegumist, mille üldreeglid on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses, ent mitmed erandid tulevad ka teistest seadustest. Aegumise regulatsiooni üheks eesmärgiks on võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema, ent aegumine ei lõpeta siiski iseenesest võlausaldaja nõuet, vaid annab võlgnikule üksnes kestva vastuväite nõude täitmisest keeldumiseks. See tähendab, et nõue on küll olemas, aga võlgniku tahte vastaselt seda maksma panna ei saa. Seega aegumisele peab võlgnik ise aktiivselt tuginema. Kui juhtub, et võlgnik vaatamata nõude aegumisele kohustuse siiski täidab, et saa ta hiljem tugineda sellele, et võlausaldaja on midagi alusetult saanud, kuivõrd täidetud nõue oli küll aegunud, ent mitte lõppenud.

Nõude aegumise kontrollimisel peab teadma, milline aegumistähtaeg konkreetse õigussuhte puhul kohaldub, mistõttu tuleb esmalt tuvastada, kas tegemist on tehingust või seadusest tuleneva nõudega või hoopiski mõne aegumise erijuhuga.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldjuhul kolm aastat, kuid seadus sätestab ka mõningad erisused. Nt ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat ning ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. Kui ehitise puuduse on põhjustanud eesmärgipäraselt ehitise valmistamiseks kasutatud toorme või materjali puudused, on selle toorme või materjali puudustest tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. Pikema aegumistähtaja on seadusandja sätestanud ka kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude korral, mil aegumistähtaeg on kümme aastat.

Lepingu sõlmimisel võivad pooled kokku leppida ka teistsugustes aegumistähtaegades võrreldes seaduses sätestatuga. See tähendab, et kokku võib leppida nii aegumistähtaja lühendamises kui pikendamises. Aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, tohib poolte kokkuleppel pikendada siiski maksimaalselt kümne aastani. Kokkulepe selle kohta, et loobutakse aegumise vastuväite esitamisest, on aga tühine.

Kui võlgnik on oma lepingulisi kohustusi rikkunud tahtlikult, sätestab erinorm aegumistähtajaks kümme aastat. Riigikohus on leidnud, et tahtlusena on käsitletav õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Sätte kohaldamiseks ei piisa siiski üksnes sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud, vaid võlausaldaja peaks sellisel juhul tõendama, et juba kohustust võttes kavatses võlgnik kohustust mitte täita, mis praktikas on muidugi üsna keeruline.

Lisaks lepingulistele õigussuhetele võivad kohustused tulla ka seadusest. Nt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded aeguvad kolme aasta jooksul alates ajast, mil õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama. Muude seadusest tulenevate nõuete (eelkõige jäävad siia kategooriasse käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded) aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Lisaks tehingust ja seadusest tulenevate nõuete üldiste tähtaegade kõrval on seadusandja sätestanud mitmeid erisusi. Nt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ka korduvate kohustuste puhul on aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, seejuures algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on üldjuhul kümme aastat. Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on aga lausa 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Aegumise juures on oluline silmas pidada veel seda, et teatud juhtudel võib aegumine katkeda või peatuda, et pehmendada nõude aegumisest võlausaldajale tulenevat ebaõiglust. Aegumise katkemine tähendab sisuliselt aegumistähtaja uut algust, mille puhul ei arvestata seni kulgenud aegumist. Seadus näeb ette, et aegumise katkemine on võimalik kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisel ning täitedokumendi (nt kohtuotsuse) esimest korda kohtutäiturile täitmiseks esitamisel. Aegumise peatumine aga tähendab, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Kui aegumise katkemise aluseid on seaduses vaid kaks, siis aegumise peatumise puhul on neid oluliselt rohkem. Olulisemad neist on nõude esitamine menetluses lahendamiseks (nt hagi esitamine kohtusse), vääramatu jõu olukorra esinemine ning nõude üle läbirääkimiste toimumine.

Lisaks tasub aegumise puhul meeles pidada seda, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (nt viivisenõue), isegi kui see ei oleks eraldi veel aegunud.

Kui olete veendunud, et nõude aegumine on välistatud, tuleks järgmisena veenduda nõude summa õigsuses ning vajadusel küsida nõude kujunemise kohta inkassolt selgitusi ja arvutuskäike. Eriti oluline on kontrollida viivisenõuet, kuivõrd inkassofirmadel on tihtipeale tavaks esitada ülemäära suuri ning seadusega vastuolus olevaid viivisenõudeid, lootuses, et nõudekirjast ehmunud võlgnik tasub need vabatahtlikult.

Kui te algse võlausaldajaga viivisemääras eraldi kokku leppinud ei ole, on nii algsel võlausaldajal kui inkassofirmal õigus nõuda viivist seadusjärgses määras, mis tuleneb võlaõigusseaduse § 113 lõikest 1 ja § 94 lõikest 1. Nimetatud sätete kohaselt koosneb seadusjärgne viivisemäär Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast, mis on alates 1. juulist 2016. a olnud kestvalt 0,00%, ning sellele lisanduvast intressimäärast 8% aastas. Seega on juba mitmeid aastaid seadusjärgseks viivisemääraks olnud 8% aastas ehk ca 0,022% päevas.

Kui aga olete algse võlausaldajaga eraldi kokku leppinud mõne muu viivisemäära kohaldamises, on ka inkassofirmal üldjuhul õigus sellise viivisemääraga viivist küsida. Tarbija puhul on Riigikohus siiski leidnud, et tüüptingimustel sõlmitud tarbijalepingutes ei või viivisemäär ületada kolmekordset seadusejärgset viivisemäära, seega viivisemäär, mis on kõrgem kui 24,00% aastas ehk ca 0,066% päevas, ei ole seaduse ja kohtupraktikaga kooskõlas. Majandustegevuses sõlmitud lepingute kohta on Riigikohus aga nt leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Seega seadus ega kohtupraktika otseselt juriidiliste isikute vahel kokku lepitud viivisemäärale eraldi piiranguid seadnud ei ole. Küll aga on nii tarbijal kui ettevõttel võimaliku kohtuvaidluse korral õigus nõuda kohtult viivise vähendamist, kui viivis on ebamõistlikult suur. Viivise alandamine on sellisel juhul aga kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Riigikohus on leidnud nt, et viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.

Lisaks on viivise puhul oluline meeles pidada, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Kui te ka intressinõude puhul inkasso poolseid rikkumisi ei tuvasta, on tegemist ilmselt õiguspärase nõudega ning sellisel juhul on mõistlik siiski võlgnevus tasuda või leppida inkassofirmaga kokku sobivas maksegraafikus. Täiendavalt tasub aga sellisel juhul tähelepanu pöörata inkasso sissenõudmiskuludele. Sissenõudmiskulude all peetakse silmas kulutusi, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, nt võlgnikule helistamiseks või talle meeldetuletuskirjade saatmiseks.

Kehtiv seadus näeb ette võimaluse nõuda võlgu jäänud juriidiliselt isikult sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot, ilma kulude kandmist eraldi tõendamata ja seda isegi juhul kui põhinõue on väiksem kui 40 eurot. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab 40 eurot, võib võlausaldaja juriidilisest isikust võlgnikult nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. See tähendab, et 40 eurot ületava osa võib võlausaldaja nõuda sisse üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel.

Tarbijalt võib võlausaldaja lepingu kehtivuse ajal nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Pärast lepingu lõppemist võib võlausaldaja nõuda tarbijalt: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot;  2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Tasulisi meeldetuletuskirju võib tarbijale edastada maksimaalselt kolm tükki ning kirjade saatmise vahele peab jääma vähemalt 7 päeva. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab eelnevalt toodud hüvitise määrasid, võib võlausaldaja tarbijalt nõuda viivist ja sissenõudmiskulude hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad, nt kui tarbija on välismaal ja temaga kontakti saamine on raskendatud ning seotud täiendavate kuludega.

Juhul kui teil on mistahes kahtlusi inkassofirma poolt esitatud nõude osas, on alati mõistlik konsulteerida mõne juristi või advokaadiga, kes oskab artiklis viidatud asjaolusid kontrollida juba konkreetselt teie nõudega seonduvaid asjaolusid arvesse võttes.

Artikkel on avaldatud ka www.rup.ee.