Kellel on õigus õppepuhkusele?

  • Liina Luht
  • 21 jaanuar, 2021

Seoses elukestva õppe põhimõtte juurdumise ning peatse kevadise õppeperioodi saabumisega on taas muutumas päevakajalisemaks küsimus sellest, millised on töötava inimese õigused õppepuhkusele, kui ees on ootamas kooli lõpetamine või sisseastumiskatsed.

Tööandja ja ametiasutuse kohustus tagada töötajale ja ametnikule erialaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitustel osalemine tuleneb vastavalt töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 28 lg 2 p-st 5 ning avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 31 lg-st 3. Nii töölepingulises suhtes olevate isikute kui ametnike õppepuhkuse kasutamise ja tasustamise tingimused sätestab aga täiskasvanute koolituse seadus (edaspidi TäKS).

TäKS § 13 lg-st 1 tulenevalt antakse töötajale ja ametnikule (edaspidi koos töötaja) tasemeõppes või täienduskoolitusasutuse pidaja läbiviidavas täienduskoolituses osalemiseks õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul. TäKS ei sätesta, milliste õppetegevuste jaoks õppepuhkust kasutada võib. See tähendab, et õppepuhkuse võtja võib õppepuhkuse ajal osaleda reaalselt koolitusel, loengus või seminaris, lahendada iseseisvalt õppetööga seotud ülesandeid, kirjutada lõputööd või osaleda muul viisil õppetöös. Sellest tulenevalt ei pea töötaja õppepuhkust kasutama ilmtingimata õppe- või eksamisessiooni ajal. TÄKS ei reguleeri ka seda, millises õppevormis peab õppepuhkuse kasutamiseks õppima. Seega on täienduskoolitusel või tasemeõppes (st põhi-, kesk- või kõrg- või kutseharidust omandades) õppival töötajal õigus kasutada õppepuhkust sõltumata sellest, kas tegemist on päevase õppe või kaugõppega ning kas õpitakse täis- või osakoormusega.

Nimetatud 30 kalendripäevast 20 kalendripäeva eest peab tööandja töötajale maksma tema keskmist töötasu, kui tegemist on tasemeõppe või tööalase enesetäiendamisega. Ülejäänud 10 kalendripäeva eest tööandjal kohustust tasu maksta ei ole. Tööalase enesetäiendamise vajadust hinnatakse tööst või ametikohast ning erialastest ülesannetest lähtuvalt. Kui õppepuhkust võetakse täienduskoolituseks, mille eesmärk ei ole tööalane enesetäiendamine (st kui tegemist on vabaharidusliku koolitusega), ei maksta töötajale nende päevade eest õppepuhkusetasu.

Kui täienduskoolituse kulud kannab tööandja, võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (st siduvusaja) jooksul. Koolituskulude kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, selles on näidatud koolituse sisu ja kulud, siduvusaeg ei ole koolituskulusid arvestades ebamõistlikult pikk ega ületa mingil juhul kolme aastat. Juhul kui poolte vahel on sõlmitud siduvuskokkulepe, hüvitab töötaja tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui töötaja ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, välja arvatud, kui töölepingu ülesütlemise põhjuseks on tööandjapoolne oluline töölepingu rikkumine. Samuti hüvitab töötaja tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui tööandja ütleb töölepingu enne siduvusaja möödumist üles töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu.

Täiendavalt on töötajal lisaks juba nimetatud 30 kalendripäevale õigus võtta 15 kalendripäeva õppepuhkust tasemekoolituse lõpetamiseks. Nende 15 puhkusepäeva eest makstakse töötajale ja ametnikule TLS § 29 lg 5 kohaselt kehtestatud töötasu alammäära alusel arvutatud õppepuhkusetasu.

Õppepuhkuse kasutamiseks peab töötaja esitama tööandjale taotluse ning koos sellega õppeasutuse teatise, mis tõendab töötaja õigust õppepuhkusele ehk töötaja osalemist õppetöös. Samuti tuleb taotluses lisaks soovitud puhkusepäevadele märkida, kas töötaja soovib võtta õppepuhkust õppes osalemiseks või tasemeõppe lõpetamiseks. Oluline on seejuures märkida, et TäKS-ist ei tulene sõnaselgelt järjestust, millisel alusel peaks tööandja töötajale õppepuhkust esmalt andma. Seetõttu on võimalike arusaamatuste vältimiseks – eelkõige olukorras, kus õppepuhkust soovitakse võtta õpingute lõpetamisega seonduvalt – mõistlik puhkuseavalduses selgelt märkida, kas õppepuhkust soovitakse kasutada nende 20 kalendripäeva arvelt, mida tasustatakse keskmise töötasu alusel (TäKS § 13 lg 3), või nende 15 kalendripäeva arvelt, mida tasustatakse töötasu alammäära alusel (TäKS § 13 lg 4). Taotlus õppepuhkuse kasutamiseks tuleb – nagu tavaline puhkuseavalduski – esitada tööandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 kalendripäeva ette. Õppepuhkuse kasutamise viisi jätab TäKS töötaja otsustada. Nii on töötajal õigus kasutada õppepuhkust kas ühe tervikuna kui osade kaupa, seega on töötajal võimalik võtta õppepuhkust vajadusel kasvõi ühe tööpäeva kaupa. Samuti ei ole keelatud õppepuhkuse kasutamine mitme tööandja juures.

TäKS-ist tulenevalt on tööandjal õigus keelduda õppepuhkuse andmisest selle õppekava läbimiseks või lõpetamiseks, mille alusel toimuvad õpingud on peatunud töötaja akadeemilise puhkuse tõttu. Erandiks on olukord, kus töötaja saab akadeemilisel puhkusel viibides õppetöös siiski osaleda – sellisel juhul ei saa tööandja õppepuhkuse andmisest keelduda. Tööandja võib keelduda ka tasemeõppe lõpetamiseks puhkuse andmisest, kui ta on samale töötajale juba andnud puhkust sama õppekava lõpetamiseks, ning juhul, kui töötaja ei teata õppepuhkuse soovist seaduses ettenähtud korras, st ei teata puhkuse kasutamise soovist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 kalendripäeva ette. Lisaks on õppepuhkuse andmisest keeldumise võimalus tööandjal ka juhul, kui õppepuhkuse päev või järjestikused õppepuhkuse päevad langevad üksnes töötaja puhkepäevadele.

Tööandjal on õigus õppepuhkus ka katkestada või selle andmine edasi lükata ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Tööandjal on sellisel juhul kohustus hüvitada töötajale puhkuse katkestamisest või edasilükkamisest tekkinud kulud. Ühtlasi peab tööandja puhkuse katkestamisel või edasi lükkamisel andma töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu äralangemisel või poolte kokkuleppel muul ajal.

Eraldi olgu rõhutatud, et võlaõigusliku lepingu (nt käsundus- või töövõtulepingu) alusel töötavatele isikutele käesolevas artiklis käsitletav seadusest tulenev õigus õppepuhkusele ei laiene ning sellist liiki lepingute alusel töötavate inimestel on õppepuhkust võimalik kasutada üksnes juhul, kui lepingu pooled on selles omavahel kokku leppinud.

Artikkel ilmus www.rup.ee.