Vaidluse lahendamine Eesti vahekohtus.

  • Liina Luht
  • 13 November, 2018

Alati ei pea vaidluste lahendamiseks pöörduma riiklikku kohtusse, alternatiivselt on vaidluste lahendamine võimalik ka vahekohtutes. Kahjuks on vahekohtud endiselt meie õigusaktides alareguleeritud institutsioon ja puudulik seadustik tekitab omajagu segadust.

Tegevuse põhimõtted

Vahekohtute tegevus on Eestis reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi –TsMS) 14. osaga. Vahekohtusse on võimalik pöörduda poolte eelneval kokkuleppel, vahekohtute pädevuses on lahendada ainult tsiviilasju. Vaidlevad pooled ise saavad määrata endale sobivad vahekohtunikud ja vahekohtunikuks kvalifitseerub iga teovõimeline füüsiline isik. Peale selle on vaidlevate isikute võimuses kokku leppida, millise riigi õigusest lähtudes ja milliseid õigusakte kasutades vaidlus lahendada tuleb. Võimalik on vahekohtus vaidluse lahendamine ka üksnes õigluse põhimõttele tuginedes.

Vaidlejate roll õigusemõistmise kujundajana

Sellest tulenevalt on vahekohus väga pooltesõbralik institutsioon, kus vaidlevatel isikutel endal on peamine roll õigusemõistmise väljakujunemisel. Näiteks on vahekohus eriti sobilik institutsioon just selliste vaidluste korral, kus vaidlusalune küsimus ei olegi seadustega reguleeritud. Selliste vaidluste aluseks võivad olla kindla kogukonna moraalinormidest või tavadest üles kerkivad probleemid. Vahekohtud annavad võimaluse vaidluse lahendamiseks kogukonnasiseselt: õigust mõistab kogukonda kuuluv isik vahekohtunikuna. Vahekohtud on sobiv alternatiivne vaidluste lahendamise võimalus ka neile, kes, elades küll Eestis, soovivad oma probleeme lahendada mõne teise riigi õiguse järgi. Tähtis on see, et vahekohtu otsus ei oleks vastuolus Eesti avaliku korraga ega heade kommetega.

Peale selle on vahekohtud hea valik ka nendel juhtudel, kus isikutevahelised probleemid oleks küll lahendatavad riiklikus kohtus, kuid pooled usaldavad kohtuniku asemel

õigusemõistjana hoopis vahekohtunikku, kellel näol võib olla tegu vaidlusaluse asjaga tegeleva eksperdiga.

Peamiselt pöördutakse aga vahekohtute poole just seetõttu, et erinevalt riiklikust kohtust läheb seal otsuse tegemine kiiremini ja lahenduse saamine võib olla pooltele odavam.

Alaliste vahekohtute määramiseks puudub süsteem

Vahekohtu otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustiku alusel. Selleks et otsust tunnustataks Eestis ja täitemenetlus saaks toimuda, on vaja, et otsuse teinud vahekohus tegutseks Eestis alaliselt. Kui tegu pole alaliselt tegutseva vahekohtuga, kuuluvad täitmisele üksnes need vahekohtute otsused, mis on täidetavaks tunnistatud riikliku kohtu poolt.

Kuna sõna „alaline” on sünonüüm sõnale „püsiv”, ei tundu olevat ka raske selgeks teha, milliste vahekohtute otsused on otse täidetavad ja milliste otsused ei ole – kui vahekohus on tegutsenud juba mõnda aega ja ka tulevikus oma tegevust jätkab, võiks tegu olla alaliselt tegutseva vahekohtuga. Tegelikkuses aga ei saa vahekohus end ise alaliselt tegutsevaks nimetada. Suurim vahekohtutega seotud murekoht on riikliku süsteemi puudumine, mis aitaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev seaduse silmis ja milline ei ole.

Riigikohus on seadustes puudujääva täitnud lahendiga 3-2-1-142-15, kus on öelnud, et puuduvate kriteeriumite tõttu ei ole mitte ükski vahekohus alaliselt tegutsev seaduse mõttes ning kõikide vahekohtute kõik otsused kuuluvad täitmisele ainult siis, kui need on saanud ka kohtupoolse tunnustuse ja tunnistatud täitmisele kuuluvateks.

Kuigi nimetatud lahend on tehtud juba aastal 2016, ei ole tänaseni loodud süsteemi alaliste vahekohtute määramiseks ja jätkuvalt puuduvad meie õigussüsteemis vahekohtud, mille otsused kuuluks koheselt täitmisele.

Erinevalt riigisisestest vahekohtutest on väga täpselt reguleeritud välisriigi vahekohtute tehtud otsuste täitmine. Nimelt reguleerib nende vahekohtute lahendite tunnustamist ja täitmist New Yorgi 1958. aasta konventsioon, millega on liitunud peale Eesti näiteks ka kõik ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid. Üheselt on määratud, et absoluutselt kõik välisriigi vahekohtute tehtud otsused vajavad enne sundtäitmist ka kohtu tunnustust ja täitmisele tunnistamist.

Seaduselünga plussid ja miinused

Sellisel riigisiseseid vahekohtuid puudutaval lüngal meie seadustikus on nii plusse kui ka miinuseid.

Positiivne on see, et kui otsused otse täitmisele ei kuulu, peaks vahekohtute tegevus olema läbipaistvam.

Kui Eestis oleks alaliselt tegutsevaid vahekohtuid, mille otsused kuuluvad täitmisele enne riikliku kohtu tunnustamist, oleks võimalik olukord, kus pooled lahendavad vahekohtus vaidluse, mille lahendamine tegelikult vahekohtu pädevusse ei kuulu (näiteks kriminaalasjad) või lahendatakse vaidlus nii, et tehtud lahend on vastuolus heade kommetega, Eesti avaliku korraga või isiku põhiõigustega.

Sellised otsused kuuluks täitmisele, hoolimata sellest, et lahendi tegemine Eestis õiguspärane ei oleks. Otsust on võimalik tühistada ainult poole kohtule esitatud avalduse alusel ja avalduse tegemise lubatus on TsMS-is väga rangelt kindlate juhtumitega piiritletud. Peale selle ei garanteeri miski, et ebaõiglase lahendi ohvripool vastava avalduse ka teeb. Näiteks on see suur probleem Ühendkuningriikides, kus täitmisele lähevad ebaõiglased vahekohtute lahendid, sest pool ei tea sellisest võimalusest või ei julge kogukonna survel otsust edasi kaevata.

Kuigi TsMS-is on nimetatud olukordi, kus kohtul on otsust võimalik tühistada ka omal algatusel, puudutab see pigem neid otsuseid, mis vajavad selleks, et need täitmisele kuuluks, kohtu tunnustust. Otsused, mis tunnustust ei vaja, ei jõua poole avalduseta riikliku kohtuni ja kohtul puudub võimalus omal algatusel otsus tühistada.

Vahekohtumenetluse puudulik regulatsioon omab ka negatiivseid külgi. Kannatada saab vahekohtu kui institutsiooni üks peamisi eeliseid – kiirus.

Kuigi vaidlus võib leida lahenduse vahekohtus ilma liigse ajakuluta, võtab aega kohtu tunnustus ja täitmisele tunnistamine ning on võimalus, et otsus tühistatakse ja saadetakse vahekohtusse tagasi.

Kõik see võtab lisaaega, mille kokkuhoidmise huvides pooled vahekohtusse pöörduda võisidki. Peale selle suurendab alaliste vahekohtute puudumine olulisel määral kohtute töökoormust.

Teise negatiivse küljena võib esile tuua tõiga, et kui seadused ei reguleeri, millistel vahekohtutel on õigus end seaduse mõttes alaliselt tegutsevateks nimetada, võivad seda teha kõik vahekohtud.

Iseenda alaliselt tegutsevaks kuulutamine ei tähenda muidugi seda, et tegu oleks alaliselt tegutseva kohtuga ka seaduse mõttes. Näiteks leiab praegugi erinevate Eestis tegutsevate vahekohtute kodulehtedelt informatsiooni, mis viitab, et tegemist on alaliselt tegutsevate vahekohtutega ja et nende otsused kuuluvad täitmisele ilma riikliku kohtu tunnustuseta. See on aga inimesi eksitav: kohtupraktikaga kursis olemata on lihtne väära informatsiooni ning seaduse kooskõla korral jõuda valele järeldusele, et otsus kuulub koheselt täitmisele.

Justiitsministeeriumi koostatud eelnõu

Vahekohtute institutsioon Eesti õigussüsteemis vajaks täpsemat reguleerimist. Justiitsministeerium on võtnud oma eesmärgiks vahekohtute reguleerimise ning koostanud 19. märtsil 2018. aastal eelnõu nimetusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täidetavaks tunnistamise menetluse loomine), mis saadeti kooskõlastusele 4. aprillil k.a. Eelnõu kohaselt kuulutataks Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohus ja Notarite Koja vahekohus alaliselt tegutsevateks ning kõikide ülejäänud vahekohtute otsused vajaksid kohtu tunnustust ja täitmisele tunnistamist. Eelnõu pole käesolevaga saanud veel valitsuse heakskiitu ja pole teada, kas ja kuna see jõustuda võiks.

Riigikohus on avaldanud arvamust, et kõnealuses eelnõus eelistatakse kahte vahekohut teistele ja sellega võidakse rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.

Peale selle, nagu eelnevalt mainitud, on Eesti liitunud New Yorgi 1958. aasta konventsiooniga. Selle kohaselt ei tohi välisriigi vahekohtute otsuste täitmisele tunnistamine olla keerulisem riigisisese vahekohtu otsuse täitmisele tunnistamisest. Täna valitseb tänu riigikohtu praktikale meie õigussüsteemis olukord, kus hoolimata sellest, et seadus soosib nn alalisi vahekohtuid, tegelikkuses käsitletakse nii riigisiseste kui ka välismaiste vahekohtute

otsuseid võrdselt sundtäitmisele kuulumise mõttes. See eelnõu võib aga kahte vahekohut eelistades praeguse õiguskorra kooskõla konventsiooniga ära kaotada.

Regulatsiooni väljatöötamise keerukus

Alaliselt tegutsevate vahekohtute määramiseks vajaliku süsteemi väljatöötamine võib võtta palju aega ning kaalumist, et täpselt hinnata, milliste vahekohtute otsused on piisavalt usaldusväärsed ega vaja riikliku kohtu tunnustamist enne täitmisele kuulumist. Seejuures tuleb olla tähelepanelik, et kohtu alaliselt tegutsevaks kuulutamine oleks piisavalt põhjendatud, et mitte kohelda ebavõrdselt teisi vahekohtuid. Esialgu piisaks ka seadusemuudatusest, mis keelaks vahekohtutel end reklaamida alaliselt tegutseva vahekohtuna, mille otsused kuuluvad koheselt täitmisele. Võimalus on ka kaotada seadustest üldse „alalise vahekohtuˮ mõiste ja sellega seotud regulatsioonid, mis praegu küll eksisteerivad, kuid mida rakendada ei ole võimalik. See aga kahjustaks vahekohtute eelist – kiirust – riiklike kohtute ees ja suurendaks kohtute töökoormust.

Artikkel on avaldatud www.rup.ee.