Tervishoid on äärmiselt kõrge riskitasemega valdkond, mistõttu käivad tervishoiutöötajate tööga ka hästi korraldatud tervishoiusüsteemis paratamatult kaasas soovimatud tulemused patsiendi ravimisel, mis võivad olla põhjustatud nii patsiendi taastumisprotsessi ennustamatusest kui ka diagnoosimise või ravi käigus tehtud välditavast või vältimatust veast. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel saab hinnanguliselt iga kümnes hospitaliseeritud patsient haiglas kahju. OECD 2017. aastal valminud analüüsi „The economics of patient safety“ andmetel moodustavad kõige suurema osa sellest kahjust haiglanakkused, järgnevad sageduselt venoosne trombemboolia, lamatised, ravimitega seotud eksimused ja vale või hilinenud diagnoos.[1] Tervishoiuteenuse osutaja vastutus on seega vägagi aktuaalne teema, millega tahes-tahtmata puutub elu jooksul kokku suur osa elanikkonnast, mistõttu on selles valdkonnas vastutuskindlustus hädavajalik nii patsientide kui tervishoiuteenuse osutajate jaoks.
Lepinguline vastutus
Kehtiva õiguse kohaselt on patsiendil Eestis võimalik ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel – see on leping, mille sõlmimist tihti patsient ja meditsiinitöötaja isegi ei teadvusta. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest vastutab tervishoiuteenuse osutaja (kui asutuse) kõrval isiklikult ka tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud meditsiinitöötaja (arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand).
Kohustuse rikkumise tuvastamisel ei saa lähtuda üksnes tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemusest – kui negatiivne tagajärg on saabunud, on oluline kindlaks teha, kas tagajärg saabus mõne lepingust tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel või mitte. Rikkumisega on tegemist, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud midagi tegemata, teinud midagi valesti või on vajalik tegevus hilinenud.
VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldist taset seadus ei defineeri, ent õiguskirjanduses[2] on leitud, et arstiteaduse üldise taseme hulka kuuluvad sellised ravimeetodid, mis on levinud ja üldkasutatavad ning mida kasutatakse arstide väljaõppes ja täiendkoolitustel, samuti meetodid, mida saab muudel põhjustel pidada tõenduspõhise meditsiini hulka kuuluvateks. Kohustus osutada tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega tähendab aga, et tervishoiuteenuse osutaja peab olema hoolas nii tervishoiuteenuse osutamisel kui ka oma organisatoorsete kohustuste täitmisel. Viimase alla käib arstiteaduse üldise tasemega kaasas käimine (nt tervishoiutöötajate koolitamine, meditsiiniseadmete uuendamine, uute ravimite hankimine) ja kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks võimaliku keskkonna loomine. Viidatud kvaliteedinõude rikkumise korral võib tegemist olla tervishoiuteenuse osutaja rikkumisega.
Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumiseks saab pidada ka nt patsiendi erialaspetsialisti juurde suunamiskohustuse täitmata jätmist. Vajaduse määrab kindlaks tervishoiuteenuse osutaja ning vajaduse ebaõige kindlaksmääramine on vastutuse aluseks.[3] Nii on kohtupraktikas näiteks leitud, et olukorras, kus perearst ei suuna patsienti õigeaegselt kardioloogi juurde, kuigi patsiendil oli eelnevalt olnud korduv müokardi infarkt, stenokardiahood, valud rindkeres, on perearst olnud raskelt hooletu (Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-05-2059).
VÕS § 766 lg 1 sätestab teavitamiskohustuse, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Teavitamise eest vastutab tervishoiutöötaja, kes teenust osutab, kuid ta ei pea seda tegema isiklikult. Teavitada tuleb piisavalt aegsasti enne tervishoiuteenuse osutamist, et patsiendil oleks ka tegelik vabadus otsuse langetamiseks. Piisava ajaga ei ole tegemist, kui enne teavitamist on juba alustatud ettevalmistuste tegemist plaanilise tervishoiuteenuse osutamiseks. Pärast teenuse osutamist antud teave ei oma kohustuse täidetuks lugemise hindamisel üldjuhul tähendust. Teavitamiskohustus ei hõlma kohustust teavitada enda võimalikust või kindlalt tuvastatud raviveast. Teise tervishoiutöötaja poolt toime pandud veast tuleb patsienti samas teavitada, kuna sellisel juhul enesesüüstamise privileeg ei rakendu.
Patsiendi nõusolek (VÕS § 766 lg 1) on kehtiv ainult siis, kui eelnevalt on toimunud tema nõuetekohane teavitamine või kui patsiendil on juba vajalik informatsiooni või patsient loobub informatsioonist. Kuni patsient on otsustusvõimeline, peab tal olema võimalik nõusolekut igal hetkel tagasi võtta. Tervishoiuteenuse osutaja peab suutma tõendada nii teavitamist, patsiendi nõusolekut kui ka patsiendi teadlikku loobumist informatsioonist.
VÕS § 769 sätestab dokumenteerimise kohustuse, mis tähendab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavad dokumendid säilitama, seejuures on patsiendil õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist omal kulul ärakirju. Dokumenteerida tuleb kogu tervishoiuteenuse osutamise seisukohast oluline informatsioon ehk see, mis on meditsiiniliselt oluline – patsiendi tervislik seisund meditsiinitöötaja juurde jõudes, ravi ajal ja pärast ravi, tehtud uuringud ja nende tulemused, manustatud ravimid, tekkinud komplikatsiooni jmt. Dokumenteeritud informatsiooni hilisem muutmine on lubatud tingimusel, kui on tagatud, et hiljem on võimalik tuvastada, milline oli dokumendi algne versioon ning mida on muudetud, vastasel korral võib tegemist olla dokumendi võltsimisega.
VÕS § 770 lg 1 sätestab vastutuse aluseks täiendava kriteeriumi – süü esinemise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.
Hooletust ja rasket hooletust sisustatakse isikult käibes oodatava hoolsuse kaudu ning hooletuse tuvastamisel otsitakse vastust küsimusele, mida oleks aset leidnud olukorras olnud mõistlik nõuda isikult selleks, et ta ei oleks kahju põhjustanud. Hooletuse sisu ja selle raskusastet tuleb iga juhtumi puhul alati eraldi hinnata, kuna hooletuse ja raske hooletuse sisustamiseks kasutatud mõiste „käibes vajalik hool“ on sisustamata õigusmõiste. Tahtluse puhul on tegemist õigusvastase tagajärje soovimisega ehk isik peab oma kohustust rikkuma teadlikult ja meelega, millest viimase esinemine on tavapäraselt väga ebatõenäoline.
Süü esinemist peab VÕS § 770 lg 3 järgi tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tuvastatud on diagnoosi- või ravivea esinemine (mille tõendamise kohustus on kohtupraktika kohaselt patsiendil, vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16), kaasneb sellega üldjuhul ka tervishoiuteenuseosutajalt tavaliselt oodatava hoolsuse puudumine ning seeläbi süü esinemine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 20).
Süüst sõltumata vastutab tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 770 lg 2 alusel teda abistavate isikute tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest, sest VÕS § 104 lg 1 järgi saab vastutus olla süüline ainult siis, kui see on seaduses otsesõnu sätestatud – VÕS § 770 lg 2 vastutuse eeldusena süü esinemist aga ette ei näe.
Lepinguväline vastutus
Kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustatakse isiku surm või tekitatakse isikule kehavigastus või tervisekahjustus, võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Kannatanu võib valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise ehk deliktiõiguse sätete alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12).
Deliktiõiguslik vastutus on iseenesest samuti süüline vastutus, kuid erinevalt lepingulisest vastutusest deliktiõigusliku vastutuse puhul süüd eeldatakse. Seega ei pea patsient deliktiõigusliku vastutuse puhul tervishoiuteenuse osutaja süüd tõendama, vaid tervishoiuteenuse osutaja ise peab tõendama süü puudumist. Õiguskirjanduses[4] on samas leitud, et kehtiva õiguse järgi on tervishoiuteenuse osutaja deliktiõiguslik vastutus võimalik üksnes üsna piiratud juhtudel. Eelkõige tuleb tervishoiuteenuse osutaja deliktiline vastutus kõne alla neil juhtudel, kui tervishoiuteenuse osutaja on aktiivselt sekkunud patsiendi kehalisse terviklikkusesse, näiteks on operatsiooni läbi viies teinud ravivea, mille tagajärjel saab patsiendi tervis kahjustada.
Karistusõiguslik vastutus
Karistusõiguslikult vastutab üldjuhul ainult teo toime pannud tervishoiutöötaja. Põhimõtteliselt on võimalik ka tervishoiuteenuse osutaja kui juriidiline isiku karistusõiguslikult vastutusele võtta, kuid karistusseadustiku (KarS) § 14 lõike 1 järgi on juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus võimalik üksnes tegude puhul, mis on toime pandud juriidilise isiku huvides.
KarS ei loe eraldiseisvateks kuritegudeks erinevaid tsiviilõiguse seisukohalt õigusvastaseid tegusid nagu teavitamiskohustuse või dokumenteerimiskohustuse rikkumine arsti poolt, ravimi registreerimisega seotud nõuete järgimata jätmine jms. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tervishoiutöötaja karistusõiguslikku vastusust ette peamiselt KarS §-s 117 (surma põhjustamine ettevaatamatusest) ja §-s 119 (raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest) sätestatud koosseisude puhul. Ettevaatamatusest teise inimese surma põhjustamine näeb karistusena ette kuni kolmeaastase vanglakaristuse, raske tervisekahjustuse tekitamise korral on võimalik karistada nii rahalise karistuse kui kuni üheaastase vangistusega.
Tänane tervishoiuteenuse osutajate vabatahtlik vastutuskindlustus
VÕS § 510 sätestab, et vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. VÕS § 512 lg 1 kohaselt on majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustusega hõlmatud ka asutuse töötajad. VÕS § 513 kohaselt ei pea hüvitama tahtlikku kahju tekitamist.
Hetkel on olnud tervishoiuteenuse osutajatel võimalik kindlustada ennast vabatahtliku erialase vastutuskindlustusega. Tervishoiuteenuse osutajad, kes sellist kindlustust sõlminud ei ole, ei pruugi olla võimelised katma kõiki patsiendile tekitatud kahjusid. Täiendavalt ei pruugi vabatahtlik vastutuskindlustus katta kõiki kahjusid, üksnes kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustusjuhtumid ning kindlustussumma ei pruugi olla piisav tekkinud kahju hüvitamiseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse miinuseks on ka see, et patsiendil tuleb nõue esitada tervishoiuteenuse osutajale, millega võivad kaasneda pikaajalised ja kulukad vaidlused ning kõigil patsientidel ei pruugi olla selliste vaidluste pidamiseks majanduslikke võimalusi või piisavalt teadmisi talle osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohasuse ja kvaliteedi osas.
Eesti Arstide Liit esile toonud, et kehtiv süsteem mõjutab negatiivselt ka tervishoiuteenuste kvaliteeti, pärssides ohujuhtumite ja ravivigade dokumenteerimist ning nendega tegelemist. Seega ei rahulda praegune olukord tegelikult ei patsiente ega tervishoiuteenuse osutajaid[5].
Jõustuv tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus
2024. a 1. juulil jõustub tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), millega nähakse ette kohustus omada vastutuskindlustust kõigi selliste tervishoiuteenuse osutajate jaoks, kellele on Terviseamet Eestis tegutsemiseks väljastanud vastava tegevusloa. Süsteemse muudatuse eesmärgiks on tagada patsientide huvide parem kaitse kahjude hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade ja ohujuhtumite dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks.
Kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi esinemise korral õigustatud isikule (s.t patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on nõudeõigus) kahjud, mida kahjustatud isikul oleks õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja käest. Kindlustusjuhtumiks loetakse TOKVS § 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumist, kui 1) tervishoiuteenuse osutamisega on põhjustatud patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest VÕS-i alusel ja 3) kahju on tekkinud:
- tervishoiuteenuse osutamise või osutamata jätmise tõttu;
- tervishoiuteenuse osutamise käigus saadud nakkuse tõttu;
- patsiendi transportimisel tekkinud vigastuse või kahjustuse tõttu;
- tervishoiuteenuse osutamise käigus kasutatud seadme rikke tõttu;
- patsiendile manustatud vale ravimi või ravimiannuse tõttu või kõlbmatuks muutunud ravimi tõttu või ravimi muu väära kasutamise tõttu;
- dokumenteerimiskohustuse rikkumise tõttu;
- korraldusliku kohustuse rikkumise tõttu, mis on otseselt tervishoiuteenuse osutamisega.
Õiguskirjanduses[6] on eelneva loetelu põhjal leitud, et ilmselt ei saa kindlustusjuhtumit TOKVS tähenduses tekkida näiteks saladuse hoidmise kohustuse või patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustuse rikkumise puhul. See tekitab omakorda küsimuse, kas tervishoiuteenuse osutajad peaksid ise seda katvad tingimused kindlustusandjalt juurde küsima nö vabatahtliku vastutuskindlustuse osana. Artikli autorid samas ei nõustu sajaprotsendiliselt eelviidatud seisukohaga. Artikli autorite hinnangul on teavitamine ja nõusolek niivõrd olulised osad diagnoosimisest ja ravist, et peaksid olema kaetud ka kindlustusjuhtumi definitsiooniga. Asjaolu, et patsiendi teavitamata jätmine ja nõusoleku mitte saamine, saavad olla kindlustusjuhtumiks, viitab ka see, et seda pole välistatud välistustes.
Kindlustusjuhtumist tuleb õigustatud isikul kindlustusandjat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavitada 4 nädala jooksul alates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Kui õigustatud isikul ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi tõttu või muul mõjuval põhjusel, pikeneb tähtaeg vastava aja võrra. Kui õigustatud isik teavitab kindlustusjuhtumist tervishoiuteenuse osutajat, on viimane kohustatud edastama teabe viivitamata kindlustusandjale. Kui tervishoiuteenuse osutaja vastu on esitatud nõue või hagi, tuleb tervishoiuteenuse osutajal kindlustusandjat teavitada sellest ühe nädala jooksul alates nõude või hagi esitamisest teada saamisest.
Kindlustusjuhtumi korral hüvitatakse õigustatud isikule järgnev kahju: 1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamise äralangemisest tekkinud kahju; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS §-de 129 ja 130 kohaselt; 7) mittevaraline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS § 134 kohaselt. Kahjusid, mille suurus on alla 200 euro, ei menetleta ega hüvitata – need tuleb kanda tervishoiuteenuse osutajal endal. Samuti sätestab VÕS § 20 rida teisi välistusi, mida kohustuslik vastutuskindlustus ei kata.
Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohaselt on 100 000 eurot õigustatud isiku kohta, 300 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta ning 3 000 000 eurot lepingujärgse aastase kindlustusperioodi kohta. Selle summa sisse on arvestatud mittevaralise kahju kindlustussumma õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot, seejuures on mittevaralise kahju suurus jagatud viide kategooriasse vahemikus 500-30 000 eurot. Grammatiline tõlgendamine viitab, et mittevaralise kahju summad on summakindlustusena, erinevalt näiteks liikluskindlustusest, kus on antud vaid eelduslikud summad vahemikus 100-3200 eurot. Kuna praktikas on mittevaralise kahju summad ka suuremad kui 30 000 eurot, siis tuleks tervishoiuteenuse osutajal jätkuvalt mõelda täiendavalt vabatahtlikule kindlustusele. Siiski annab selline summakindlustus kindlasti teatava kindluse ning loodetavasti tekitab vähem vaidlusi summa üle – kindlasti tuleks aga vastavaid summasid aeg ajalt seaduses korrigeerida vastavalt elatustaseme tõusule.
Terviseameti juures hakkab tegutsema sõltumatu vastutuskindlustuse lepituskomisjon, kelle ülesandeks on edaspidi patsiendi või muu õigustatud isiku poolt kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuse läbivaatamine. Selle organi loomisega lõpetab oma tegevuse tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon hiljemalt 31. detsembril 2024. a. Lepitusmenetluse läbiviimine on avalduse esitaja jaoks tasuta, mis peaks muutma tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tekkinud kahju nõudmise patsientide jaoks kättesaadavamaks. Lepituskomisjon moodustatakse viiest akadeemilise kõrgharidusega õigus- või meditsiinivaldkonna asjatundjast, kes peab õigustatud isiku avalduse läbi vaatama mõistliku aja jooksul. Ekspertkomisjonil on samas õigus küsida täiendavalt eksperdiarvamust vastava eriala eksperdilt.
Lepitusorganis vaidluse lahendamine on patsiendile vabatahtlik, jätkuvalt on võimalik pöörduda ka kohtu poole. Juhul kui pooled jõuavad kokkuleppele ja lepitusorgan selle kokkuleppe kinnitab, on tulemuseks täitedokument. See tähendab, et kokkuleppe sisu ei saa enam kohtus vaidlustada (erandiks on menetluslikud rikkumised), samuti ei ole võimalik enam sama asjaga kohtusse pöörduda ning kui teine pool kokkulepet ei täida, võib selle täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole. Kui pooled kokkuleppele ei jõua või lepitusmenetluse osapool soovib menetluse katkestada, lõppeb lepitusmenetlus kokkulepet sõlmimata. Sellisel juhul on poolel tulenevalt lepitusseaduse (LepS) §-st 29 õigus oma õiguste kaitsemiseks pöörduda kohtusse.
Uue regulatsiooniga muudetakse kehtetuks VÕS § 758 lg 2, mille kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Lepinguline vastutus on edaspidi vaid tervishoiuteenuse lepingu osapoolel.
Uue regulatsiooniga nähakse ette ka tervishoiutöötajate kriminaalmenetluse lõpetamise võimalus, kui on täidetud järgnevad kriteeriumid: 1) tervishoiutöötaja on viivitamata esitanud teate patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule; 2) tegutsetud on registreeritud kutse või eriala piirides; 3) tervishoiutöötaja ei olnud kahju tekkimise ajal joobeseisundis. On äärmiselt tervitatav, et tervishoiutöötajad saaksid teha oma tööd ilma hirmuta karistusõigusliku karistuse ees.
Uus regulatsioon lühendab ka nõuete aegumise perioodi viielt aastalt kolmele aastale.
Uue regulatsiooniga püütakse suurendada ka patsientide ohutust, defineerides patsiendiohutuse ja tervishoiuteenuse kvaliteedi mõisted ning kohustades tervishoiutöötaid dokumenteerime kõik juhtumid, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditava tervisekahju. Patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks ning juhtumitest õppimiseks, ennetusmeetmete hindamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks luuakse patsiendiohutuse andmekogu. Tegemist on kindlasti suure hüppega tervishoiuteenuse kvaliteedi tõstmisel ning ravivigade vältimisel.
Autorid: vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff, jurist Liina Luht
Artikkel avaldatud: med24.ee (Lege Artis)
[1] Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu seletuskiri, lk 75
[2] A. Nõmper, J. Sootak. Meditsiiniõigus. Tallinn: Juura 2007, lk 88
[3] P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2009, § 762, p 3.3
[4] J. Lahe. Kohustusliku vastutuskindlutuse sfääri laienemine. Tähelepanekuid patsiendikindlustuse seaduse kohta
Internetis kättesaadav: https://juridica.ee/article.php?uri=2022_8_kohustusliku_vastutus_kindlustuse_sf_ri_laienemine_t_helepanekuid_patsiendikindlustuse_seadus
[5] Seletuskiri lk 5
[6] J. Lahe. Kohustusliku vastutuskindlustuse sfääri laienemine. Tähelepanekuid patsiendikindlustuse seaduse kohta
Internetis kättesaadav: https://juridica.ee/article.php?uri=2022_8_kohustusliku_vastutus_kindlustuse_sf_ri_laienemine_t_helepanekuid_patsiendikindlustuse_seadus