Seoses Eesti Päevalehes märtsikuu viimasel päeval avaldatud artikliga, kus kirjeldati tüsistusega lõppenud rinnaoperatsioonist alguse saanud kohtuvaidlust, on tõusetunud laiem poleemika selles osas, kas ja millises ulatuses tohib rahulolematu klient tarbitud toote või teenuse osas enda negatiivset arvamust avalikult avaldada. Ehkki lõplikku selgust ei ole viidatud kohtuasjas veel saabunud, sest ilukliinik ja operatsiooni teostanud arst on Riigikohtule esitanud kassatsioonkaebuse, jõudis asja lahendanud ringkonnakohus oma otsuses järeldusele, et patsiendi poolt kinnises Facebook`i grupis antud hinnang, et rinnaoperatsioon ebaõnnestus, oli põhjendatud. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta muuhulgas sellega, et tervisega seotud aspektides oma kogemuse jagamine on avalikes huvides.
Millise negatiivse kogemuse jagamine on õiguspärane?
Kui isik avaldab tarbitud toote või teenusega seoses oma arvamust, saab sellise arvamuse näol tegemist olla kas faktiväite või väärtushinnanguga. Faktiväidete all mõeldakse kohtupraktika kohaselt selliseid andmeid, mille tõele vastavus on kontrollitav, st vaidluse korral peab olema tuvastatav, mida avaldaja mõistliku isiku arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole relevantne. Näiteks kui patsient avaldab, et ta ei ole tervishoiuteenuse osutajaga rahul, sest tema operatsioonijärgsele haavale on tekkinud nn liigliha, on tegemist faktiväitega, kuna faktiliselt on võimalik tuvastada, kas patsiendi õmblushaavale on tekkinud liigsed koed või mitte. Seeläbi on võimalik välja selgitada, kas patsient on tervishoiuteenuse osutaja kohta avaldanud tõese või väära faktiväite. Väärtushinnang on aga isiku poolt avaldatud arvamus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega ning mille tõelevastavust või ebaõigsust pole võimalik tõendada. Näiteks kui eelmises näites toodud patsient avaldab, et kirurg on teinud „kirvetööd“ ning haava oskamatult kinni õmmeldes on nahale jäänud inetud armid, on tegemist väärtushinnanguga, sest objektiivselt pole võimalik tuvastada, mida tähendavad konkreetse näite kontekstis „kirvetöö“, kehvad oskused või inetud armid – erinevates olukordades võib neil sõnadel olla erinev tähendus. Selliseid näiteid võib tuua igast tegevusvaldkonnast, mitte ainult tervishoiuteenuse osutamisega seonduvalt.
Võlaõigusseaduse kohaselt on teise isiku kohta avaldatud ebaõige faktiväide või ebakohane väärtushinnang õigusvastane. Ebaõige faktiväite avaldamist ei loeta samas õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja on avaldatut piisava põhjalikkusega kontrollinud. Väärtushinnangu õigusvastasuse kontrolli käigus tuleb arvesse võtta rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Ka ebakohase väärtushinnangu andmine võib olla õiguspärane, kui see tagab seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.
Kui faktiväite puhul on selle tõelevastavust, piisavat kontrollitavust ja sellest tulenevalt ka õiguspärasust enamasti võimalik üsna hõlpsasti kontrollida, siis väärtushinnangu andmise korral tundub piir sõnavabaduse ja au või hea nime teotamise vahel peenike. Kuidas siis välja selgitada, millal on tegemist õigusvastase väärtushinnanguga? Üldist ning kõikidele olukordadele kohalduvat vastust siin pole, kuid üldreegliks võiks võtta, et väärtushinnang on kohane, kui 1) väärtushinnang ei ole puhtalt spekulatiivne, emotsionaalne või väljamõeldud asjaoludele tuginev; 2) väärtushinnangu vorm ei ole vulgaarne, teadlikult solvav ning inimväärikust alandav; 3) väärtushinnangu avaldaja on avaldamisel tegutsenud heatahtlikult ja õigustatud huvi silmas pidades (nt eesmärgiga hoiatada teisi inimeseni, millised tagajärjed võivad tekkida teatud teenuse tarbimisel).
Kui väljendusvabaduse teostamisel on individuaalne vabadus (näiteks sõna- ja väljendusvabadus), teiste inimeste õigused (näiteks õigus au ja hea nime kaitsele) ja ühiskondlikud huvid läinud konflikti, on põhiülesandeks leida õiglane tasakaal individuaalsete õiguste ja vabaduste ning üldiste ehk ühiskondlike avalike huvide vahel. Kuigi käesoleva artikli autoritel ei ole olnud võimalust eelnevalt viidatud ringkonnakohtu otsusega tutvuda, tundub selle kohta avaldatud artikli põhjal, et antud kohtuvaidluses sai otsuse tegemisel oluliseks argumendiks just küsimus sellest, kas arvamuse avaldamiseks oli põhjendatud avalik huvi.
Kust läheb piir au ja hea nime teotamise ja vaba eneseväljenduse vahelt?
Au ja hea nime teotamist tuleb õiguskirjanduse kohaselt lugeda tugevamaks ründeks kui lihtsalt isiku haavamist või solvamist. Seetõttu on oluline tuvastada au ja hea nime teotamise korral avaldaja pahatahtlikkus ehk teadlik ja sihipärane soov kellegi au ja head nime kahjustada. Au ja hea nime teotamine peab olema seega kantud tahtlusest teisele isikule kahju põhjustada ning teiseks peab sellel olema häbistav, alandav või naeruvääristav viis. Arvamust ei saa lugeda aga automaatselt au teotavaks üksnes põhjusel, et see on negatiivse tähendusega. Põhiseadus ei keela tegelikult ka teravalt väljendatud objektiivset ning heas usus tehtud kriitikat. Euroopa Inimõiguste Kohus on koguni leidnud, et avaldused võivad olla tehtud ka viisil, mis on isegi ründavad, šokeerivad ja häirivad, sest väljendusvabaduse kaitse all on ka väljendusviis ja -vorm. Au ja hea nime teotamise raskusastme hindamisel tuleb arvesse võtta ka avaldatu konteksti, ulatust ja ühiskondlikku tähtsust, st arvestada tuleb, kellele oli hinnang suunatud, millist kanalit selle levitamiseks kasutati ning millisel eesmärgil hinnang anti.
Eelnevalt viidatud kaasuse puhul tuvastas ringkonnakohus, et iluoperatsioone teinud naiste isiklikud kogemused on olulised tervisega seotud aspektid ja tõstatavad tõsiseid avalikku huvi puudutavaid küsimusi. Seega pidas ringkonnakohus, kaaludes ilmselt nii tervishoiuteenuse osutaja õigust au ja hea nime kaitsele, patsiendi sõna- ja väljendusvabadust kui ka avalikkuse huvi saada informatsiooni ja tagasisidet tervishoiuteenuse osutaja kohta, kaalukamaks just väljendusvabaduse argumenti ning seda põhjusel, et sellise kogemusloo põhjal on konkreetsel huvigrupil võimalik kujundada oma otsuseid enda tervisepõhiõiguse kaitsmisel.
Selle otsuse põhjal võib – küll ettevaatlikult, kuna otsus ei ole veel jõustunud – teha seega järelduse, et tervisepõhiõiguse kaitse ja rahvatervis laiemalt kannab endas olulist avalikku väärtust. Seega üldistavalt võib öelda, et kui mõne toote või teenuse osas avalikult arvamuse avaldamine aitab mingil viisil kaasa inimeste tervisepõhiõiguste kaitsele või rahvatervise edendamisele ja säilitamisele üldisemalt, võiks selliste arvamuste, sh negatiivsete arvamuste avaldamine olla õiguspärane. Sellist eesmärki aitab täna täita näiteks portaal TerviseTrend, mis on sisuliselt Eesti patsientide tagasisidel põhinev tervishoiutöötajate andmebaas, mille kasutajatel on võimalus anda ise vahetut tagasisidet arstide poolt osutatud teenustele ning lugeda ka teiste patsientide kogemusi. Ehkki tõenäoliselt leiab ka sellest andmebaasist mõne tervishoiuteenuse osutaja kohta negatiivseid hinnanguid, oleks põhjendamatu pidada neid õigusvastaseks, sest arstid ei pea seda tagasisidet õigeks.
Teiste tegevusvaldkondade toodete või teenuste osas arvamuse avaldamisel tuleb sarnaselt lisaks avaldaja sõna- ja veendumusvabadusele ning arvamuse subjektiks oleva isiku au ja hea nime omamise õigusele kaaluda, kas esineb ka mingisugune avalik huvi, mis negatiivse arvamuse avaldamist õigustaks. Näiteks on tavapärane, et on olemas toidukriitikud ja filmi või teatrikriitikud, kes samuti lähtuvad oma isiklikust kogemusest. Ei tundu realistlik, et iga restoran hakkaks kohut käima oma klientidega, kellele nende toit ei maitsenud ja kes selle kohta negatiivse kogemusarvutuse avalikult esitasid.
Lõppkokkuvõttes ei ole võimalik anda ühtset ning lõplikku vastust sellele, kas ja milliseid negatiivseid arvamusi võib tarbitud toodete ja teenuste osas avalikult avaldada, ilma et peaks kartma, et peale arvamuse avaldamist potsatab postkasti kahjunõue. Tasub lihtsalt silmas pidada, et arvamust avaldades tuleks jääda ühiskondlike moraalinormide raamides viisakaks, esitada arvamusi konstruktiivselt ja lahmimata ning kaaluda ka, kas esitatud arvamus peab mingil viisil silmas avalikku huvi, st kas kellelgi võib esitatud arvamusest mingil moel kasu olla.
Artikli auotrid: Liina Luht ja Jaanika Reilik-Bakhoff.
Artikkel lisaks avaldatud ka Õhtulehes.