Vanemapuhkusel viibiva töötaja jaoks saabub varem või hiljem hetk, mil tuleb mõelda tööle naasmisele. Mida tuleb tööandjal aga vanemapuhkuselt naasva töötaja õiguste tagamisel silmas pidada? 

Vanemapuhkuse katkestamise või lõppemise järel on töötajal üldjuhul õigus töötingimustele, milles ta enne vanemapuhkusele jäämist tööandjaga kokku leppis või mis kohaldusid töötaja eemalviibimise ajal tema asendajale. Näiteks kui asendajal oli võimalik teha kaugtööd või töötada osalise koormusega, siis peab selline õigus olema ka vanemapuhkuselt tööle naasval töötajal. Kui töötajal on aga tööle naastes soov seni kehtinud töötingimusi muuta, sealhulgas nt muuta töökoormus täistööajalt osaliseks tööajaks või vastupidi, siis see saab toimuda vaid töötaja ja tööandja kokkuleppel. Samas, kui töötingimused on vahepeal paranenud, näiteks on tööandja rakendanud üldist palgatõusu kogu kollektiivis, on õigus palgatõusu nõuda ka vanemapuhkuselt naasval töötajal. 

Muuhulgas tähendab õigus samadele töötingimustele seda, et töötajal on õigus naasta samale töökohale, kus ta varasemalt töötas. Töölepinguseadus lubab nimelt ajutiselt äraoleva, sealhulgas vanemapuhkusel viibiva töötaja asendamise ajaks sõlmida üksnes tähtajalise töölepingu. Seega eemalolevat töötajat asendanud töötaja töösuhe vanemapuhkuse katkestamisel lõpeb. Tööandjal on samas kohustus teavitada tähtajalise töölepinguga töötajat tema teadmistele ja oskustele vastavatest vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida tähtajatu tööleping. Seega üldjuhul vanemapuhkusel viibiv töötaja oma töökoha pärast muretsema ei pea ning peab meeles pidama vaid, et ta teavitaks tööandjat vanemapuhkuse katkestamisest vähemalt 30 kalendripäeva ette, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. 

Oluline on seejuures veel meeles pidada, et vanemapuhkuselt naasnud töötajale ei ole lubatud rakendada katseaega ega vähendatud tasuga sisseelamisaega. Lapse hooldamine ei tähenda, et töötaja kvalifikatsioon on langenud. Kui aga töötajal on tööle naastes siiski vaja omandada teadmisi ja oskusi, mis tema kolleegidel on vahepeal tekkinud, on tööandja kohustatud töötajat tööandja kulul koolitama. Samuti ei ole lubatud töösuhet lõpetada, kui töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi, nt põhjusel, et töötaja on tihti lapsega hoolduslehel.  

Kui tööandjal töötaja naastes kokkulepitud tingimustel töötajale tööd anda aga pole, on tegemist koondamissituatsiooniga. Väikelapse vanemal, kes kasvatab alla kolmeaastast last, on koondamise korral tööle jäämise eelisõigus (v.a tööandja tegevuse lõppemise või pankroti olukorras). See tähendab, et alla kolmeaastast last kasvatava töötaja koondamine ei ole iseenesest välistatud, ent silmas tuleb pidada, et kui naasva töötajaga võrreldaval kohal töötab veel isikuid, kellel nii väikseid lapsi pole, tuleb koondatav valida nende töötajate hulgast. Olukorras, kus kõik töötajad kasvatavad alla kolmeaastast last, on tööandjal õigus otsustada, millise töötaja töökoht koondatakse, võttes arvesse töötajate võimekust, isikuomadusi jmt. Koondamise puhul on seejuures oluline teada, et tööandjal on kohustus enne koondamist töötajale pakkuda teist tööd või võimaldada töötajale täiendusõpet või muuta töötingimusi, kui see ei tekita tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulutusi (v.a tööandja tegevuse lõppemise või pankroti olukorras). 

Artikkel avaldatud: www.rup.ee

Reedel, 8.12.2023. a tegi Tartu Halduskohus otsuse, millega rahuldas kaitseväelaste ühiskaebuse ning leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkiri nr 162 oli õigusvastane osas, mis kohustas teenistujaid ja töötajad vaktsineerima. Kohtu hinnangul ei olnud halduse siseaktiga vaktsineerimisnõude kehtestamiseks õiguslikku alust ning vaktsineerimiskohustust ei saa pidada ka proportsionaalseks meetmeks.

Kohus on otsuses selgitanud, et kuigi käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõuet ei saa pidada otseseks vaktsineerimiskohustuseks, on see mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Kohustus esitada käskkirja p-s 4 märgitud tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud kohustamiseks end vaktsineerida.

Kohtu hinnangul ei saa intensiivse vaktsineerimiskohustuse seadmist Kaitseväes, millega sekkutakse inimese kehalisse puutumatusse ning riivatakse seeläbi isiku õigust tervise kaitsele ning tegevusala, elukutse või töökoha valimise vabadust (sisuliselt seati ameti- või töökoha säilimine sõltuvusse tervisenõude täitmisest), teha TTOS § 13 lg 2 alusel halduse siseaktiga, kuna vaktsineerimiskohustuse seadmise tingimused ja õigus ei ole seaduse või selle alusel antud määrusega selgesõnaliselt ette nähtud. TTOS-s (eelkõige §-des 13-14) kehtestatud nõuete puhul on tegemist üldiste töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate normidega, millest ei tulene Kaitseväe teenistujatele ja töötajatele kohustust end vaktsineerida, samuti ei ole TTOS normides sätestatud tööandjale õigust kehtestada vaktsineerimiskohustust ega välja toodud tingimusi, mil sellise kohustuse seadmine üldse lubatav on. TTOS § 13 lg 2 on ilmselgelt liiga üldise sõnastusega, et selle normi alusel saaks kehtestada vaktsineerimiskohustust lähtuvalt riskianalüüsi tulemustest. Sedavõrd üldsõnalise volituse alusel ei ole vaktsineerimiskohustuse, millega riivatakse oluliselt isiku põhiõigusi, seadmine legitiimne ega lubatav.

Kohus leidis ka, et vaktsineerimiskohustuse seadmine oma sisult ei ole proportsionaalne meede. Kohtu hinnangul sekkuti Kaitseväes teenistus- ja töösuhte säilimise eelduseks kehtestatud vaktsineerimisnõudega aga äärmiselt intensiivselt isikute kehalisse puutumatusse ning tegemist oli piiranguga, millega taotletud eesmärgi saavutamine oli võimalik ka isikute põhiõigusi vähemintensiivselt piiravate meetmete kasutamise kaudu.

Otsus ei ole jõustunud.

Uudis avaldatud lisaks veel: err.ee, Lõuna Postimees, Postimees, Delfi

Tervishoid on äärmiselt kõrge riskitasemega valdkond, mistõttu käivad tervishoiutöötajate tööga ka hästi korraldatud tervishoiusüsteemis paratamatult kaasas soovimatud tulemused patsiendi ravimisel, mis võivad olla põhjustatud nii patsiendi taastumisprotsessi ennustamatusest kui ka diagnoosimise või ravi käigus tehtud välditavast või vältimatust veast. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel saab hinnanguliselt iga kümnes hospitaliseeritud patsient haiglas kahju. OECD 2017. aastal valminud analüüsi „The economics of patient safety“ andmetel moodustavad kõige suurema osa sellest kahjust haiglanakkused, järgnevad sageduselt venoosne trombemboolia, lamatised, ravimitega seotud eksimused ja vale või hilinenud diagnoos.[1] Tervishoiuteenuse osutaja vastutus on seega vägagi aktuaalne teema, millega tahes-tahtmata puutub elu jooksul kokku suur osa elanikkonnast, mistõttu on selles valdkonnas vastutuskindlustus hädavajalik nii patsientide kui tervishoiuteenuse osutajate jaoks.

Lepinguline vastutus

Kehtiva õiguse kohaselt on patsiendil Eestis võimalik ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel – see on leping, mille sõlmimist tihti patsient ja meditsiinitöötaja isegi ei teadvusta. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest vastutab tervishoiuteenuse osutaja (kui asutuse) kõrval isiklikult ka tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud meditsiinitöötaja (arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand).

Kohustuse rikkumise tuvastamisel ei saa lähtuda üksnes tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemusest – kui negatiivne tagajärg on saabunud, on oluline kindlaks teha, kas tagajärg saabus mõne lepingust tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel või mitte. Rikkumisega on tegemist, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud midagi tegemata, teinud midagi valesti või on vajalik tegevus hilinenud.

VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldist taset seadus ei defineeri, ent õiguskirjanduses[2] on leitud, et arstiteaduse üldise taseme hulka kuuluvad sellised ravimeetodid, mis on levinud ja üldkasutatavad ning mida kasutatakse arstide väljaõppes ja täiendkoolitustel, samuti meetodid, mida saab muudel põhjustel pidada tõenduspõhise meditsiini hulka kuuluvateks. Kohustus osutada tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega tähendab aga, et tervishoiuteenuse osutaja peab olema hoolas nii tervishoiuteenuse osutamisel kui ka oma organisatoorsete kohustuste täitmisel. Viimase alla käib arstiteaduse üldise tasemega kaasas käimine (nt tervishoiutöötajate koolitamine, meditsiiniseadmete uuendamine, uute ravimite hankimine) ja kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks võimaliku keskkonna loomine. Viidatud kvaliteedinõude rikkumise korral võib tegemist olla tervishoiuteenuse osutaja rikkumisega.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumiseks saab pidada ka nt patsiendi erialaspetsialisti juurde suunamiskohustuse täitmata jätmist. Vajaduse määrab kindlaks tervishoiuteenuse osutaja ning vajaduse ebaõige kindlaksmääramine on vastutuse aluseks.[3] Nii on kohtupraktikas näiteks leitud, et olukorras, kus perearst ei suuna patsienti õigeaegselt kardioloogi juurde, kuigi patsiendil oli eelnevalt olnud korduv müokardi infarkt, stenokardiahood, valud rindkeres, on perearst olnud raskelt hooletu (Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-05-2059).

VÕS § 766 lg 1 sätestab teavitamiskohustuse, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Teavitamise eest vastutab tervishoiutöötaja, kes teenust osutab, kuid ta ei pea seda tegema isiklikult. Teavitada tuleb piisavalt aegsasti enne tervishoiuteenuse osutamist, et patsiendil oleks ka tegelik vabadus otsuse langetamiseks. Piisava ajaga ei ole tegemist, kui enne teavitamist on juba alustatud ettevalmistuste tegemist plaanilise tervishoiuteenuse osutamiseks. Pärast teenuse osutamist antud teave ei oma kohustuse täidetuks lugemise hindamisel üldjuhul tähendust. Teavitamiskohustus ei hõlma kohustust teavitada enda võimalikust või kindlalt tuvastatud raviveast. Teise tervishoiutöötaja poolt toime pandud veast tuleb patsienti samas teavitada, kuna sellisel juhul enesesüüstamise privileeg ei rakendu.

Patsiendi nõusolek (VÕS § 766 lg 1) on kehtiv ainult siis, kui eelnevalt on toimunud tema nõuetekohane teavitamine või kui patsiendil on juba vajalik informatsiooni või patsient loobub informatsioonist. Kuni patsient on otsustusvõimeline, peab tal olema võimalik nõusolekut igal hetkel tagasi võtta. Tervishoiuteenuse osutaja peab suutma tõendada nii teavitamist, patsiendi nõusolekut kui ka patsiendi teadlikku loobumist informatsioonist.

VÕS § 769 sätestab dokumenteerimise kohustuse, mis tähendab, et  tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavad dokumendid säilitama, seejuures on patsiendil õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist omal kulul ärakirju. Dokumenteerida tuleb kogu tervishoiuteenuse osutamise seisukohast oluline informatsioon ehk see, mis on meditsiiniliselt oluline – patsiendi tervislik seisund meditsiinitöötaja juurde jõudes, ravi ajal ja pärast ravi, tehtud uuringud ja nende tulemused, manustatud ravimid, tekkinud komplikatsiooni jmt. Dokumenteeritud informatsiooni hilisem muutmine on lubatud tingimusel, kui on tagatud, et hiljem on võimalik tuvastada, milline oli dokumendi algne versioon ning mida on muudetud, vastasel korral võib tegemist olla dokumendi võltsimisega.

VÕS § 770 lg 1 sätestab vastutuse aluseks täiendava kriteeriumi – süü esinemise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

Hooletust ja rasket hooletust sisustatakse isikult käibes oodatava hoolsuse kaudu ning hooletuse tuvastamisel otsitakse vastust küsimusele, mida oleks aset leidnud olukorras olnud mõistlik nõuda isikult selleks, et ta ei oleks kahju põhjustanud. Hooletuse sisu ja selle raskusastet tuleb iga juhtumi puhul alati eraldi hinnata, kuna hooletuse ja raske hooletuse sisustamiseks kasutatud mõiste „käibes vajalik hool“ on sisustamata õigusmõiste. Tahtluse puhul on tegemist õigusvastase tagajärje soovimisega ehk isik peab oma kohustust rikkuma teadlikult ja meelega, millest viimase esinemine on tavapäraselt väga ebatõenäoline.  

Süü esinemist peab VÕS § 770 lg 3 järgi tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tuvastatud on diagnoosi- või ravivea esinemine (mille tõendamise kohustus on kohtupraktika kohaselt patsiendil, vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16), kaasneb sellega üldjuhul ka tervishoiuteenuseosutajalt tavaliselt oodatava hoolsuse puudumine ning seeläbi süü esinemine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 20).

Süüst sõltumata vastutab tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 770 lg 2 alusel teda abistavate isikute tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest, sest VÕS § 104 lg 1 järgi saab vastutus olla süüline ainult siis, kui see on seaduses otsesõnu sätestatud – VÕS § 770 lg 2 vastutuse eeldusena süü esinemist aga ette ei näe.

Lepinguväline vastutus

Kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustatakse isiku surm või tekitatakse isikule kehavigastus või tervisekahjustus, võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Kannatanu võib valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise ehk deliktiõiguse sätete alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12).

Deliktiõiguslik vastutus on iseenesest samuti süüline vastutus, kuid erinevalt lepingulisest vastutusest deliktiõigusliku vastutuse puhul süüd eeldatakse. Seega ei pea patsient deliktiõigusliku vastutuse puhul tervishoiuteenuse osutaja süüd tõendama, vaid tervishoiuteenuse osutaja ise peab tõendama süü puudumist. Õiguskirjanduses[4] on samas leitud, et kehtiva õiguse järgi on tervishoiuteenuse osutaja deliktiõiguslik vastutus võimalik üksnes üsna piiratud juhtudel. Eelkõige tuleb tervishoiuteenuse osutaja deliktiline vastutus kõne alla neil juhtudel, kui tervishoiuteenuse osutaja on aktiivselt sekkunud patsiendi kehalisse terviklikkusesse, näiteks on operatsiooni läbi viies teinud ravivea, mille tagajärjel saab patsiendi tervis kahjustada.

Karistusõiguslik vastutus

Karistusõiguslikult vastutab üldjuhul ainult teo toime pannud tervishoiutöötaja. Põhimõtteliselt on võimalik ka tervishoiuteenuse osutaja kui juriidiline isiku karistusõiguslikult vastutusele võtta, kuid karistusseadustiku (KarS) § 14 lõike 1 järgi on juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus võimalik üksnes tegude puhul, mis on toime pandud juriidilise isiku huvides.

KarS ei loe eraldiseisvateks kuritegudeks erinevaid tsiviilõiguse seisukohalt õigusvastaseid tegusid nagu teavitamiskohustuse või dokumenteerimiskohustuse rikkumine arsti poolt, ravimi registreerimisega seotud nõuete järgimata jätmine jms. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tervishoiutöötaja karistusõiguslikku vastusust ette peamiselt KarS §-s 117 (surma põhjustamine ettevaatamatusest) ja §-s 119 (raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest) sätestatud koosseisude puhul. Ettevaatamatusest teise inimese surma põhjustamine näeb karistusena ette kuni kolmeaastase vanglakaristuse, raske tervisekahjustuse tekitamise korral on võimalik karistada nii rahalise karistuse kui kuni üheaastase vangistusega.

Tänane tervishoiuteenuse osutajate vabatahtlik vastutuskindlustus

VÕS § 510 sätestab, et vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. VÕS § 512 lg 1 kohaselt on majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustusega hõlmatud ka asutuse töötajad. VÕS § 513 kohaselt ei pea hüvitama tahtlikku kahju tekitamist.

Hetkel on olnud tervishoiuteenuse osutajatel võimalik kindlustada ennast vabatahtliku erialase vastutuskindlustusega. Tervishoiuteenuse osutajad, kes sellist kindlustust sõlminud ei ole, ei pruugi olla võimelised katma kõiki patsiendile tekitatud kahjusid. Täiendavalt ei pruugi vabatahtlik vastutuskindlustus katta kõiki kahjusid, üksnes kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustusjuhtumid ning kindlustussumma ei pruugi olla piisav tekkinud kahju hüvitamiseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse miinuseks on ka see, et patsiendil tuleb nõue esitada tervishoiuteenuse osutajale, millega võivad kaasneda pikaajalised ja kulukad vaidlused ning kõigil patsientidel ei pruugi olla selliste vaidluste pidamiseks majanduslikke võimalusi või piisavalt teadmisi talle osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohasuse ja kvaliteedi osas.

Eesti Arstide Liit esile toonud, et kehtiv süsteem mõjutab negatiivselt ka tervishoiuteenuste kvaliteeti, pärssides ohujuhtumite ja ravivigade dokumenteerimist ning nendega tegelemist. Seega ei rahulda praegune olukord tegelikult ei patsiente ega tervishoiuteenuse osutajaid[5].

Jõustuv tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus

2024. a 1. juulil jõustub tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), millega nähakse ette kohustus omada vastutuskindlustust kõigi selliste tervishoiuteenuse osutajate jaoks, kellele on Terviseamet Eestis tegutsemiseks väljastanud vastava tegevusloa. Süsteemse muudatuse eesmärgiks on tagada patsientide huvide parem kaitse kahjude hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade ja ohujuhtumite dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks.

Kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi esinemise korral õigustatud isikule (s.t patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on nõudeõigus) kahjud, mida kahjustatud isikul oleks õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja käest. Kindlustusjuhtumiks loetakse TOKVS § 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumist, kui 1) tervishoiuteenuse osutamisega on põhjustatud patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest VÕS-i alusel ja 3) kahju on tekkinud:

• tervishoiuteenuse osutamise või osutamata jätmise tõttu;
• tervishoiuteenuse osutamise käigus saadud nakkuse tõttu;
• patsiendi transportimisel tekkinud vigastuse või kahjustuse tõttu;
• tervishoiuteenuse osutamise käigus kasutatud seadme rikke tõttu;
• patsiendile manustatud vale ravimi või ravimiannuse tõttu või kõlbmatuks muutunud ravimi tõttu või ravimi muu väära kasutamise tõttu;
• dokumenteerimiskohustuse rikkumise tõttu;
• korraldusliku kohustuse rikkumise tõttu, mis on otseselt tervishoiuteenuse osutamisega.

Õiguskirjanduses[6] on eelneva loetelu põhjal leitud, et ilmselt ei saa kindlustusjuhtumit TOKVS tähenduses tekkida näiteks saladuse hoidmise kohustuse või patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustuse rikkumise puhul. See tekitab omakorda küsimuse, kas tervishoiuteenuse osutajad peaksid ise seda katvad tingimused kindlustusandjalt juurde küsima nö vabatahtliku vastutuskindlustuse osana. Artikli autorid samas ei nõustu sajaprotsendiliselt eelviidatud seisukohaga. Artikli autorite hinnangul on teavitamine ja nõusolek niivõrd olulised osad diagnoosimisest ja ravist, et peaksid olema kaetud ka kindlustusjuhtumi definitsiooniga. Asjaolu, et patsiendi teavitamata jätmine ja nõusoleku mitte saamine, saavad olla kindlustusjuhtumiks, viitab ka see, et seda pole välistatud välistustes.

Kindlustusjuhtumist tuleb õigustatud isikul kindlustusandjat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavitada 4 nädala jooksul alates kindlustusjuhtumist teadasaamisest. Kui õigustatud isikul ei ole võimalik teavitamiskohustust täita terviseseisundi tõttu või muul mõjuval põhjusel, pikeneb tähtaeg vastava aja võrra. Kui õigustatud isik teavitab kindlustusjuhtumist tervishoiuteenuse osutajat, on viimane kohustatud edastama teabe viivitamata kindlustusandjale. Kui tervishoiuteenuse osutaja vastu on esitatud nõue või hagi, tuleb tervishoiuteenuse osutajal kindlustusandjat teavitada sellest ühe nädala jooksul alates nõude või hagi esitamisest teada saamisest.

Kindlustusjuhtumi korral hüvitatakse õigustatud isikule järgnev kahju:  1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamise äralangemisest tekkinud kahju; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS §-de 129 ja 130 kohaselt; 7) mittevaraline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS § 134 kohaselt. Kahjusid, mille suurus on alla 200 euro, ei menetleta ega hüvitata – need tuleb kanda tervishoiuteenuse osutajal endal. Samuti sätestab VÕS § 20  rida teisi välistusi, mida kohustuslik vastutuskindlustus ei kata.

Kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohaselt on 100 000 eurot õigustatud isiku kohta, 300 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta ning 3 000 000 eurot lepingujärgse aastase kindlustusperioodi kohta. Selle summa sisse on arvestatud mittevaralise kahju kindlustussumma õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot, seejuures on mittevaralise kahju suurus jagatud viide kategooriasse vahemikus 500-30 000 eurot. Grammatiline tõlgendamine viitab, et mittevaralise kahju summad on summakindlustusena, erinevalt näiteks liikluskindlustusest, kus on antud vaid eelduslikud summad vahemikus 100-3200 eurot. Kuna praktikas on mittevaralise kahju summad ka suuremad kui 30 000 eurot, siis tuleks tervishoiuteenuse osutajal jätkuvalt mõelda täiendavalt vabatahtlikule kindlustusele. Siiski annab selline summakindlustus kindlasti teatava kindluse ning loodetavasti tekitab vähem vaidlusi summa üle – kindlasti tuleks aga vastavaid summasid aeg ajalt seaduses korrigeerida vastavalt elatustaseme tõusule.

Terviseameti juures hakkab tegutsema sõltumatu vastutuskindlustuse lepituskomisjon, kelle ülesandeks on edaspidi patsiendi või muu õigustatud isiku poolt kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuse läbivaatamine. Selle organi loomisega lõpetab oma tegevuse tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon hiljemalt 31. detsembril 2024. a. Lepitusmenetluse läbiviimine on avalduse esitaja jaoks tasuta, mis peaks muutma tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tekkinud kahju nõudmise patsientide jaoks kättesaadavamaks. Lepituskomisjon moodustatakse viiest akadeemilise kõrgharidusega õigus- või meditsiinivaldkonna asjatundjast, kes peab õigustatud isiku avalduse läbi vaatama mõistliku aja jooksul. Ekspertkomisjonil on samas õigus küsida täiendavalt eksperdiarvamust vastava eriala eksperdilt.

Lepitusorganis vaidluse lahendamine on patsiendile vabatahtlik, jätkuvalt on võimalik pöörduda ka kohtu poole. Juhul kui pooled jõuavad kokkuleppele ja lepitusorgan selle kokkuleppe kinnitab, on tulemuseks täitedokument. See tähendab, et kokkuleppe sisu ei saa enam kohtus vaidlustada (erandiks on menetluslikud rikkumised), samuti ei ole võimalik enam sama asjaga kohtusse pöörduda ning kui teine pool kokkulepet ei täida, võib selle täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole. Kui pooled kokkuleppele ei jõua või lepitusmenetluse osapool soovib menetluse katkestada, lõppeb lepitusmenetlus kokkulepet sõlmimata. Sellisel juhul on poolel tulenevalt lepitusseaduse (LepS) §-st 29 õigus oma õiguste kaitsemiseks pöörduda kohtusse.

Uue regulatsiooniga muudetakse kehtetuks VÕS § 758 lg 2, mille kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Lepinguline vastutus on edaspidi vaid tervishoiuteenuse lepingu osapoolel.

Uue regulatsiooniga nähakse ette ka tervishoiutöötajate kriminaalmenetluse lõpetamise võimalus, kui on täidetud järgnevad kriteeriumid: 1) tervishoiutöötaja on viivitamata esitanud teate patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule; 2) tegutsetud  on registreeritud kutse või eriala piirides; 3) tervishoiutöötaja ei olnud kahju tekkimise ajal joobeseisundis. On äärmiselt tervitatav, et tervishoiutöötajad saaksid teha oma tööd ilma hirmuta karistusõigusliku karistuse ees.

Uus regulatsioon lühendab ka nõuete aegumise perioodi viielt aastalt kolmele aastale.

Uue regulatsiooniga püütakse suurendada ka patsientide ohutust, defineerides patsiendiohutuse ja tervishoiuteenuse kvaliteedi mõisted ning kohustades tervishoiutöötaid dokumenteerime kõik juhtumid, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditava tervisekahju. Patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks ning juhtumitest õppimiseks, ennetusmeetmete hindamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks luuakse patsiendiohutuse andmekogu. Tegemist on kindlasti suure hüppega tervishoiuteenuse kvaliteedi tõstmisel ning ravivigade vältimisel.

Autorid: vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff, jurist Liina Luht

Artikkel avaldatud: med24.ee (Lege Artis)

---

[1] Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu seletuskiri, lk 75

[2] A. Nõmper, J. Sootak. Meditsiiniõigus. Tallinn: Juura 2007, lk 88

[3] P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2009, § 762, p 3.3

[4] J. Lahe. Kohustusliku vastutuskindlutuse sfääri laienemine. Tähelepanekuid patsiendikindlustuse seaduse kohta

Internetis kättesaadav: https://juridica.ee/article.php?uri=2022_8_kohustusliku_vastutus_kindlustuse_sf_ri_laienemine_t_helepanekuid_patsiendikindlustuse_seadus

[5] Seletuskiri lk 5

[6] J. Lahe. Kohustusliku vastutuskindlustuse sfääri laienemine. Tähelepanekuid patsiendikindlustuse seaduse kohta

Internetis kättesaadav: https://juridica.ee/article.php?uri=2022_8_kohustusliku_vastutus_kindlustuse_sf_ri_laienemine_t_helepanekuid_patsiendikindlustuse_seadus

Iga tööandja peab mingi hetk puutuma kokku olukorraga, kus töötaja lahkub ettevõttest. Töösuhte lõpetamisel kaasnevad tööandja jaoks aga mitmed praktilised ning õiguslikud küsimused. Üheks selliseks küsimuseks on –  kuidas tuleb tööandjal käituda töölt lahkunud töötaja meilipostkastiga.

Praktikas soovivad mitmed tööandjad jätta töötajale loodud e-posti tööle ka peale töötaja töölt lahkumist, kuivõrd ettevõtte kliendid võivad suhtlemiseks endiselt kasutada lahkunud töötaja e-posti aadressi ning klientide kirjad ei jõuaks postkasti sulgemisel kohale. Töötaja e-posti edasine kasutamine on võimalik üksnes töötaja nõusolekul. Nõusolek peab olema antud isiku vabal tahtel ning isikul peab olema võimalus nõusolek igal ajal tagasi võtta. Kui töötaja nõusolekut ei anna, tuleb meilipostkast koheselt peale töösuhte lõppemist sulgeda. Vastasel juhul töödeldakse töötaja ja potentsiaalselt ka kolmandate isikute isikuandmeid ilma õigusliku aluseta.

Teine oluline küsimus seoses lahkuva töötaja meilipostkastiga on küsimus, kas tööandjal on õigus lugeda lahkunud töötaja meilipostkastis saadetud ja saadud e-kirju. Nimelt võib töötaja meilpostkastis olla oluline tööalane informatsioon, mis on tööandjale vajalik töö korraldamiseks ning mida muul viisil salvestatud ei ole.

Mis puudutab töökohustuste täitmisega seotud e-kirju, siis need põhiõiguste kaitsealas ei ole, mistõttu tööandjal ei ole mingit takistust nendega tutvuda. Keerulisem on olukord, kui töötaja on töömeili kasutanud ka isiklike kirjade saatmiseks. Kui töötaja isiklikud e-kirjad ei ole ka mingil moel tööalastest e-kirjadest eristatud või tähistatud tekib oht, et töötaja eraelu puutumatust või sõnumisaladust rikutakse tahtmatult. Sellisest postkastist näiteks kuupäeva või ajavahemiku alusel otsingu tegemisel võib valikusse sattuda suure tõenäosusega ka erakirju. Andmekaitse Inspektsioon on selgitanud, et juba ainuüksi erakirjade saatmise-saamise kohta andmete vaatamine kujutab endast eraelu puutumatuse riivet. Kui tööandja ei ole kehtestanud ka mitte mingeid reegleid selle kohta, kas ja kuidas toimub tööandja poolt töötaja e-postkastist info hankimine, ei erine töötaja õiguspärane ootus erasuhtluse privaatsusele tema muudest e-postkastidest. Üksnes asjaolu, et erinevalt erapostkastidest asuvad sellised e-kirjad tööandjale ligipääsetavas kohas, ei anna õigustust nende uurimiseks. Seega ei ole tööandjal õigus ilma õigusliku aluseta töötaja isiklikke kirju lugeda. Kui töökohustuste täitmisega seonduvate e-kirjade otsimisel kogemata avatakse töötaja isiklik e-kiri, peab selle viivitamata sulgema ning töötajat ja puudutatud kolmandat isikut teavitama. Töötaja isikliku kirjaga seonduva info edasine töötlemine on keelatud.

Andmekaitse Inspektsioon on välja toonud ka mõned reeglid, mis aitavad kaasa töötaja ja kolmandate isikute eraelu ja sõnumisaladuse kaitsele ning vähendavad seeläbi tööandja riske.

1. Tööandjal on võimalik kehtestada nõue, et tööandja domeeniga e-posti ei või töötajad kasutada isiklike e-kirjade saatmiseks.
2. Kui töötajal on lubatud kasutada töö e-posti ka erasuhtluseks, võiks olla kehtestatud reegel, et erakirjad tuleb postkastist kustutada või tõsta spetsiaalselt loodud alamkausta, mis oleks selgelt eristatud nt pealkirjaga „Isiklik“. Alternatiivselt võiks erakirjade pealkirjad tähistada sellisel viisil, et tööandjal oleks võimalik juba pealkirja järgi aru saada, et tegemist on erakirjavahetusega.
3. Töötaja e-postkastist info otsimise vältimiseks tasub tööandjal kehtestada nõue, et kogu vajalik info salvestatakse ka tööandjale (või teistele töötajatele) juurdepääsetavale andmekandjale.
4. Kontorist eemaloleku ajaks peaks rakendama kontorist väljasoleku automaatvastust.
5. Töötaja töölt eemaloleku ajaks võib ette näha e-kirjade automaatse edasi suunamise töötajat asendavale või töötaja enda poolt määratud teisele töötajale.
6. Töötaja võib kokkuleppel tööandjaga määrata kindlaks teise töötaja, kellel on õigus töötaja e-postkasti tema äraolekul avada.
7. Väljasaadetavatele kirjadele võib juurde lisada märkuse, et tegemist on ettevõtte tööalase e-posti aadressiga, millele saadetavat informatsiooni töödeldakse ettevõttes vastavalt kehtestatud sisekorraeeskirjadele. Kirja saajat aitab teavitada ka kirja alla lisatav standardiseeritud infolõik ettevõtte nime, kontaktandmete ning kirja saatja ametikoha kohta.
8. Täpsustada tuleks töösuhte lõppemise korral töötaja poolt tööga seotud dokumentatsiooni üleandmise nõuet selliselt, et see selgelt hõlmaks ka töötaja e-postkastis olevaid tööalaseid kirju.
9. Lisaks töötaja poolt e-posti kasutamise eeskirjadele tuleks reguleerida ka töötajale eraldatud e-postkastiga seotud tööandja enda õigused ning lisada infosüsteemi administraatorite jt töötaja e-postile juurdepääsu omavate isiku töölepingusse konfidentsiaalsuskohustus. Tööandja poolt töötajale eraldatud e-postkastist info hankimise kohta tuleks täpselt reguleerida, millistel asjaoludel seda teha tohib, kes toimingu teeb, kuidas toiming tehakse (sh vormistatakse), millal toiming tehakse (kas ühekordselt või regulaarselt) ja kuidas töötajat sellest teavitatakse.

Artikli autor: Kelli Varov

Artikkel ilmunud: RUP.ee

Pereõed on kirjutanud järgnevast murest: „Aina enam suhtleme ja nõustame oma patsiente kirja või telefoni teel. Võib juhtuda, et mõne pikaaegse patsiendi tunneme lausa hääle järgi ära, aga kuidas mõistlikult tuvastada patsienti muudel puhkudel?“

Artiklis käsitletakse järgnevaid praktikas enim tekkinud küsimusi nagu millised õigused ja kohustused on pereõel isiku tuvastamisel, millist infot võib jagada laste, eakate (või üldse vanemate) ja abikaasade kohta ning kuidas toime tulla olukorras, kus lapsevanemad või eaka lähedased ei ole omavahel heas läbisaamises.

Isiku tuvastamine

Arstiteaduse mõttes on üsna lihtne põhimõte, patsient on füüsiline isik, kes on avaldanud soovi saada või kes saab tervishoiuteenust. Arstil üldiselt ei ole põhjust tervishoiuteenuse osutamisest keelduda – seega justkui polekski vahet, kes on patsient, teda tuleb lihtsalt ravida. Tänapäevases juriidiliselt keerukas ja isikuandmeid tähtsustavas maailmas ei ole see aga nii lihtne – vajalik on isikute tuvastamine, kellele tervishoiuteenust osutatakse, seetõttu on vajalik ka teada, kuidas peaks õigesti korraldama isiku tuvastamise.

Pereõed tuvastavad tihti inimesed hääle järgi. Tegemist on täiesti normaalse viisiga mitukümmend aastat kestnud suhte raames. Samas, kui patsiendile kirjutatakse välja ravimeid ja/või koostatakse telefoni kõnest epikriis (mis peaks iga telefonikõne korral olema kohustuslik[1]), siis on oluline, et pereõde või -arst on kindel, et epikriis ja retsept saab kirja õige isiku nime alla, kuna nendel dokumentidel on oluline õiguslik mõju nt nii töövõime hindamisel kui ka erinevate kindlustushüvitiste saamisel ning loomulikult ka informatiivne tähendus teiste tervishoiuteenuse osutajate jaoks.

Isiku tuvastamiseks võib olla perearsti praksises täiendavaid meetmeid, mis muidugi ei pruugi patsientidele meeldida, kuna sel juhul kulub nõustamisele nende jaoks rohkem aega, kuid pikas perspektiivis tagab see korrektsema nõustamise, dokumendid ja maandab paremini perearsti praksise riske ja vastutust. Kõige lihtsam on küsida patsiendilt täiendavaid andmeid, nt isikukoodi, elukohta jms. Samm edasi on näiteks küsida juurde mingi salasõna (eelnevalt kokkulepitud), mida mitmed ettevõtted identifitseerimiseks kasutavad. Võimalus on ka pakkuda patsiendile korraks videosilla vahendusel kõne ümberlülitamist, et tuvastada kindla isiku olemasolu. Lisaks on tänaseks mitmed ettevõtted kasutusele võtnud ka identifitseerimise smart-id või mobiil-id alusel. Kindlasti on võimalusi veel.

Isiku tuvastamiseks täiendavate andmete küsimisel tuleks silmas pidada ka eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtteid. See tähendab, et küsida tuleks vaid selliseid täiendavaid andmeid, mille kaudu on isikut võimalik tuvastada ning selliseid andmeid tuleks küsida võimalikult vähe. Seetõttu võiks võimalusel eelistada eelnevalt kokku lepitud salasõna kaudu isiku tuvastamist, kuna sellisel juhul ei pea tervishoiuteenuse osutaja küsima ja töötlema täiendavalt patisendi isikuandmeid.

Oluline on leida tasakaal: ühelt poolt peab perearst ja -õde tagama, et telefoni otsas või e-kirja saatnud isik on see, kes ta väidab end olevat ning teiselt poolt tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuma minimaalsusest. Kui perearst või -õde on veendunud, isikusamasuses, ei tohiks rohkem isikuandmeid nö igaks juhuks juurde küsida.

Selleks, et üldse saaks rääkida kolmandatele isikutele andmed edastamisest, on äärmiselt oluline, et oleks teada, kellele pereõde hakkab kolmanda isiku andmeid edastama, lisaks peab perearst/õde olema suuteline tuvastama ka seose kolmanda isikuga. Seega kehtib kõik eelnev ka selle kohta, kui on soov saada infot kolmanda isiku kohta.

Terviseandmete edastamine

Terviseandmete edastamise puhul tuleb arvestada sellega, et erinevalt andmetest, mida kasutatakse isiku tuvastamiseks on terviseandmete näol tegemist eriliigiliste isikuandmetega, mille töötlemiseks, sh ka edastamiseks kehtivad teistsugused alused. Terviseandmete edastamise aluseks on eelkõige seadus või isiku enda selgesõnaline ja vabatahtlik nõusolek.

Terviseandmete edastamisel tuleb eristada olukordi, kus terviseandmed edastatakse isiku esindajale, näiteks lapsevanemale või eestkostjale ning olukorda, kus terviseandmed edastaks isiku lähedasele, kellel esindusõigus puudub. Isiku esindajale andmete edastamisel loetakse, et andmed on edastatud isikule endale, samas kui isiku lähedasele andmete edastamise näol on tegemist kolmandatele isikutele andmete edastamisega.

Alaealised lapsed

Kui laps on veel alaealine, siis kehtib tema suhtes eeldus, et tema vanematel on ühine hooldusõigus, st ka ühine isikuhooldusõigus ja õigus teha terviseotsuseid. Seega võiks üldjuhul pidada alaealise lapse kohta andmete edastamist kõige lihtsamaks olukorraks.

Perearsti ja -õel ei ole õigust üldjuhul keelduda emale ja isale või eestkostjale alaealise lapse kohta terviseandemete edastamisest. Kui aga ühe vanema/eestkostja õigusi on selles osas piiratud, siis tuleb teisel vanemal sellest perearsti teavitada ning selleks puhuks peaks olema perearsti it-süsteemis olemas koht, kuhu vastav info kanda ning edaspidi teisele vanemale mitte terviseinfot lapse kohta jagada. Seni kuni perearstil vastav info puudub, ei käitu ta õigusvastaselt, kui jagab infot mõlemale vanemale. Tuleb arvestada seda, et kui lapsevanemad ei saa omavahel läbi ja lihtsalt üks keelab perearstil teise lapsevanemaga suhelda, siis see keeld ei ole piisav ega kehtiv – vanemaõigusi saab piirata vaid kohtu kaudu.

Teine olukord, kus võib olla põhjust keelduda lapsevanemale terviseandmete edastamisest on olukord, kus alaealine laps on ise selle arsti jaoks keelanud. See on kahtlemata väga problemaatiline hall-ala, kus on soovitatav perearstil või -õel ennast kaitsta sellega, et ta ei tee seda otsust üksi, vaid kaasab enda kolleege otsuse tegemisse. Nimelt tuleb VÕS § 766 lg 4 kohaselt piiratud teovõimega isiku puhul arvestada, kas patsient on ise võimeline kaaluma erinevaid poolt- ja vastuväiteid, kui on, siis saab jaatada ka seda, et ka alaealisel lapsel on õigus privaatsusele ja oma otsustusõigusele. PKS § 113 sätestab, et vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama ja teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi. PKS § 116 lg 3 sätestab, et last hooldades ja kasvatades arvestavad vanemad, et tema võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb. Kui lapse arengutase seda võimaldab, arutavad vanemad lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi.

Näiteks olukorras, kus laps soovib ennast vaktsineerida, kuid vanemad seda ei soovi, võib olla põhjendatud, et laps teeb selle otsuse ise ja sealjuures ei soovi, et arst vanemaid sellest teavitaks. Samamoodi võib lapsel olla õigus privaatsusele ja ise otsustamisõigus, kui ta on nt 16-17 ja soovib teha aborti ning ei soovi, et vanemad sellest teaksid või näiteks beebipillide välja kirjutamise fakt vms olukorrad.

Alaealiste laste terviseandmeid näevad lapsevanemad ka tervise infosüsteemist digilugu.ee ning seal andmete salastamine on lapse jaoks juba keerulisem. Kui laps arsti poole sellise sooviga pöördub, peab arst last juhendama ning selgitama, et need andmed on vanema jaoks ikkagi patsiendiportaalis nähtavad.

Eestkoste all olevad isikud

Eestkoste all olevate isikute puhul tuleb perearstil või -õel kõigepealt veenduda, kas eestkoste laieneb ka terviseküsimustele või on selles osas otsustamisõigus jäetud isikule endale. Juhul, kui isiku teovõimet on piiratud selliselt, et eestkostjal on õigus otsustada ka eestkostetava tervist puudutavate küsimuste üle, siis tuleb eestkostetava terviseandmete edastamine eestkostjale lugeda kui terviseandmete edastamist eestkostetavale endale. Kui eestkostetavale on jäetud õigus otsustada enda tervist puudutavate küsimuste üle, on eestkostetava terviseandmete edastamine eestkostjale lubatud vaid eestkostetava eelneval nõusolekul.

Kui isikule on määtatut mitu eestkostjat on terviseandmete edastamine lubatud igale eestkostjale.Kui eestkostjate soovid lähevad lahku, siis tuleb juhtida perearsti või -õel nende tähelepanu asjaolule, et neil tuleb teha, kas ühine otsus või pöörduda kohtu poole konkreetse küsimusega, arst ei saa täita lahknevat juhist.

Täisealised lapsed

Nii nagu ei pruugi olla lapsevanemal põhjust tegelda lapse tervisemuredega kuni ta saab 18-aastaseks, ei pruugi mõnel juhul lõppeda lapse tervise eest hoolitsemine vanema poolt lapse 18-aastaseks saamisega. Võib juhtuda, et vanemad küsivad veel 30-aastasele „lapsele“ ravimeid ja saatekirju eriarstidele. Siinjuures on küll oluline tähelepanna, et täisealise lapse, kelle teovõimet ei ole piiratud, terviseandmete edastamine lapsevanemale ei ole enam legaalne ja eeldab täisealise lapse enda nõusolekut. See nõusolek peaks olema vähemalt kirjalikult taasesitatavas vormis, et perearstil või -õel oleks võimalik hiljem seda tõendada. See informatsioon võiks jällegi olla kirjas patsiendi profiili juures ja patsienti tuleks teavitada, et see kehtib seni kuni seda pole patsiendi poolt tagasi võetud. Selline nõusolek võib olla antud ka kindlatel tingimustel – näiteks, et vanemal on õigus lapse retsepte pikendada, töövõimetuslehti avada ja lõpetada vms, kuid mitte saada infot lapse kõigi terviseandemete kohta.

Kui täisealine laps soovib, et vanem näeks tema terviseandmeid, on tal võimalik teha vastav märge tervise infosüsteemis digilugu.ee – perearst või -õde saab lapsevanemat ning täisealist last selles osas juhendada.

Ülenejad sugulased, sh eakad

Mingil hetkel muutub info edastamise suund ja infot soovitakse laste või lapselaste poolt hoopis vanemate ja vanavanemate kohta. Siin kehtivad ikkagi samad reeglid, mis täisealiste laste puhul. Seni kuni ei ole piiratud nende teovõimet ja määratud eestkostet, siis on vajalik üleneja sugulase nõusolek terviseandmete edastamiseks.

Mõnel juhul võib ka ülenejate sugulaste korral tekkida olukord, kus lähedased ei saa omavahel läbi. Perearstil ja –õel ei ole põhjust sinna sekkuda, sest reeglid kehtivad kõigile ühesuguselt – terviseandmete saamiseks on vajalik patisendi kirjalik nõusolek ning kui seda ei ole, siis ei tohi perearst või -õde neid patisendi sugulastele ka väljastada.

Kui üleneja sugulane soovib, et laps näeks tema terviseandmeid, on tal võimalik teha vastav märge tervise infosüsteemis digilugu.ee – perearst või -õde saab patsiendi lähedasi selles osas juhendada.

Abikaasad

Abikaasadel ei ole teise isiku terviseandemete vaatamise õigust. Seega käib kõik sama moodi nagu eakate ja täisealiste laste korral. Abikaasadel on võimalik teha teineteisele nähtavaks teineteise terviseandmeid tervise infosüsteemis digilugu.ee ja anda perearstile või -õele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek oma terviseandmete edastamiseks.

Kontaktisik

Juriidika tunneb ka sellist mõistet nagu „kontaktisik“. See on isik, kelle patsient ise määrab ja kellele on tervishoiuteenuse osutajal õigus patsiendi terviseseisundi kohta teavet anda. Siiski peab möönma, et selline tõlgendus on praktikast tulenev, mitte otseselt õigusest. Sotsiaalministri 18.09.2008. a määrus “Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord” § 8 lg 2 p-2 8-9 (§ 24 lg 2 p 5, § 28¹ lg 2 p 10, § 30 lg 2 p 5 jne) näevad küll sellise isiku ette, kuid ei ole täpsustatud selle isiku õigusi ja kohustusi. Kontaktisiku saab määrata patsiendiportaalis digilugu.ee. Seega tuleb kontaktaktisikuks pidada igat isikut, kelle patisent ise patisendiportaalis enda kontaktisikuks märkinud on – olgu selleks siis abikaasa, mõni suguline või kolmas isik. Kontaktisikuks ei saa aga pidada lapsevanemat või eestkostjast.

---

[1] Sotsiaalministri 18.09.2008. a määrus “Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord” § 3 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas teenuse osutamine sidevahendite teel.

Artikkel avaldatud ajakirjas Pereõde.

Artikli autorid: Jaanika Reilik-Bakhoff ja Kristina Sööt.

Peale suvepuhkusi püüame leida oma tiimiga tasakaalu töö ja eraelu vahel, seega lühendasime septembris büroo lahtioleku aega.

Ilusat eelseisvat tarkusekuud!

Seoses Eesti Päevalehes märtsikuu viimasel päeval avaldatud artikliga, kus kirjeldati tüsistusega lõppenud rinnaoperatsioonist alguse saanud kohtuvaidlust, on tõusetunud laiem poleemika selles osas, kas ja millises ulatuses tohib rahulolematu klient tarbitud toote või teenuse osas enda negatiivset arvamust avalikult avaldada. Ehkki lõplikku selgust ei ole viidatud kohtuasjas veel saabunud, sest ilukliinik ja operatsiooni teostanud arst on Riigikohtule esitanud kassatsioonkaebuse, jõudis asja lahendanud ringkonnakohus oma otsuses järeldusele, et patsiendi poolt kinnises Facebook`i grupis antud hinnang, et rinnaoperatsioon ebaõnnestus, oli põhjendatud. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta muuhulgas sellega, et tervisega seotud aspektides oma kogemuse jagamine on avalikes huvides.

Millise negatiivse kogemuse jagamine on õiguspärane?

Kui isik avaldab tarbitud toote või teenusega seoses oma arvamust, saab sellise arvamuse näol tegemist olla kas faktiväite või väärtushinnanguga. Faktiväidete all mõeldakse kohtupraktika kohaselt selliseid andmeid, mille tõele vastavus on kontrollitav, st vaidluse korral peab olema tuvastatav, mida avaldaja mõistliku isiku arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole relevantne. Näiteks kui patsient avaldab, et ta ei ole tervishoiuteenuse osutajaga rahul, sest tema operatsioonijärgsele haavale on tekkinud nn liigliha, on tegemist faktiväitega, kuna faktiliselt on võimalik tuvastada, kas patsiendi õmblushaavale on tekkinud liigsed koed või mitte. Seeläbi on võimalik välja selgitada, kas patsient on tervishoiuteenuse osutaja kohta avaldanud tõese või väära faktiväite. Väärtushinnang on aga isiku poolt avaldatud arvamus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega ning mille tõelevastavust või ebaõigsust pole võimalik tõendada. Näiteks kui eelmises näites toodud patsient avaldab, et kirurg on teinud „kirvetööd“ ning haava oskamatult kinni õmmeldes on nahale jäänud inetud armid, on tegemist väärtushinnanguga, sest objektiivselt pole võimalik tuvastada, mida tähendavad konkreetse näite kontekstis „kirvetöö“, kehvad oskused või inetud armid – erinevates olukordades võib neil sõnadel olla erinev tähendus. Selliseid näiteid võib tuua igast tegevusvaldkonnast, mitte ainult tervishoiuteenuse osutamisega seonduvalt.

Võlaõigusseaduse kohaselt on teise isiku kohta avaldatud ebaõige faktiväide või ebakohane väärtushinnang õigusvastane. Ebaõige faktiväite avaldamist ei loeta samas õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja on avaldatut piisava põhjalikkusega kontrollinud. Väärtushinnangu õigusvastasuse kontrolli käigus tuleb arvesse võtta rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Ka ebakohase väärtushinnangu andmine võib olla õiguspärane, kui see tagab seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.

Kui faktiväite puhul on selle tõelevastavust, piisavat kontrollitavust ja sellest tulenevalt ka õiguspärasust enamasti võimalik üsna hõlpsasti kontrollida, siis väärtushinnangu andmise korral tundub piir sõnavabaduse ja au või hea nime teotamise vahel peenike. Kuidas siis välja selgitada, millal on tegemist õigusvastase väärtushinnanguga? Üldist ning kõikidele olukordadele kohalduvat vastust siin pole, kuid üldreegliks võiks võtta, et väärtushinnang on kohane, kui 1) väärtushinnang ei ole puhtalt spekulatiivne, emotsionaalne või väljamõeldud asjaoludele tuginev; 2) väärtushinnangu vorm ei ole vulgaarne, teadlikult solvav ning inimväärikust alandav; 3) väärtushinnangu avaldaja on avaldamisel tegutsenud heatahtlikult ja õigustatud huvi silmas pidades (nt eesmärgiga hoiatada teisi inimeseni, millised tagajärjed võivad tekkida teatud teenuse tarbimisel).

Kui väljendusvabaduse teostamisel on individuaalne vabadus (näiteks sõna- ja väljendusvabadus), teiste inimeste õigused (näiteks õigus au ja hea nime kaitsele) ja ühiskondlikud huvid läinud konflikti, on põhiülesandeks leida õiglane tasakaal individuaalsete õiguste ja vabaduste ning üldiste ehk ühiskondlike avalike huvide vahel. Kuigi käesoleva artikli autoritel ei ole olnud võimalust eelnevalt viidatud ringkonnakohtu otsusega tutvuda, tundub selle kohta avaldatud artikli põhjal, et antud kohtuvaidluses sai otsuse tegemisel oluliseks argumendiks just küsimus sellest, kas arvamuse avaldamiseks oli põhjendatud avalik huvi.

Kust läheb piir au ja hea nime teotamise ja vaba eneseväljenduse vahelt?

Au ja hea nime teotamist tuleb õiguskirjanduse kohaselt lugeda tugevamaks ründeks kui lihtsalt isiku haavamist või solvamist. Seetõttu on oluline tuvastada au ja hea nime teotamise korral avaldaja pahatahtlikkus ehk teadlik ja sihipärane soov kellegi au ja head nime kahjustada. Au ja hea nime teotamine peab olema seega kantud tahtlusest teisele isikule kahju põhjustada ning teiseks peab sellel olema häbistav, alandav või naeruvääristav viis. Arvamust ei saa lugeda aga automaatselt au teotavaks üksnes põhjusel, et see on negatiivse tähendusega. Põhiseadus ei keela tegelikult ka teravalt väljendatud objektiivset ning heas usus tehtud kriitikat. Euroopa Inimõiguste Kohus on koguni leidnud, et avaldused võivad olla tehtud ka viisil, mis on isegi ründavad, šokeerivad ja häirivad, sest väljendusvabaduse kaitse all on ka väljendusviis ja -vorm. Au ja hea nime teotamise raskusastme hindamisel tuleb arvesse võtta ka avaldatu konteksti, ulatust ja ühiskondlikku tähtsust, st arvestada tuleb, kellele oli hinnang suunatud, millist kanalit selle levitamiseks kasutati ning millisel eesmärgil hinnang anti.

Eelnevalt viidatud kaasuse puhul tuvastas ringkonnakohus, et iluoperatsioone teinud naiste isiklikud kogemused on olulised tervisega seotud aspektid ja tõstatavad tõsiseid avalikku huvi puudutavaid küsimusi. Seega pidas ringkonnakohus, kaaludes ilmselt nii tervishoiuteenuse osutaja õigust au ja hea nime kaitsele, patsiendi sõna- ja väljendusvabadust kui ka avalikkuse huvi saada informatsiooni ja tagasisidet tervishoiuteenuse osutaja kohta, kaalukamaks just väljendusvabaduse argumenti ning seda põhjusel, et sellise kogemusloo põhjal on konkreetsel huvigrupil võimalik kujundada oma otsuseid enda tervisepõhiõiguse kaitsmisel.

Selle otsuse põhjal võib – küll ettevaatlikult, kuna otsus ei ole veel jõustunud – teha seega järelduse, et tervisepõhiõiguse kaitse ja rahvatervis laiemalt kannab endas olulist avalikku väärtust. Seega üldistavalt võib öelda, et kui mõne toote või teenuse osas avalikult arvamuse avaldamine aitab mingil viisil kaasa inimeste tervisepõhiõiguste kaitsele või rahvatervise edendamisele ja säilitamisele üldisemalt, võiks selliste arvamuste, sh negatiivsete arvamuste avaldamine olla õiguspärane. Sellist eesmärki aitab täna täita näiteks portaal TerviseTrend, mis on sisuliselt Eesti patsientide tagasisidel põhinev tervishoiutöötajate andmebaas, mille kasutajatel on võimalus anda ise vahetut tagasisidet arstide poolt osutatud teenustele ning lugeda ka teiste patsientide kogemusi. Ehkki tõenäoliselt leiab ka sellest andmebaasist mõne tervishoiuteenuse osutaja kohta negatiivseid hinnanguid, oleks põhjendamatu pidada neid õigusvastaseks, sest arstid ei pea seda tagasisidet õigeks.

Teiste tegevusvaldkondade toodete või teenuste osas arvamuse avaldamisel tuleb sarnaselt lisaks avaldaja sõna- ja veendumusvabadusele ning arvamuse subjektiks oleva isiku au ja hea nime omamise õigusele kaaluda, kas esineb ka mingisugune avalik huvi, mis negatiivse arvamuse avaldamist õigustaks. Näiteks on tavapärane, et on olemas toidukriitikud ja filmi või teatrikriitikud, kes samuti lähtuvad oma isiklikust kogemusest. Ei tundu realistlik, et iga restoran hakkaks kohut käima oma klientidega, kellele nende toit ei maitsenud ja kes selle kohta negatiivse kogemusarvutuse avalikult esitasid.

Lõppkokkuvõttes ei ole võimalik anda ühtset ning lõplikku vastust sellele, kas ja milliseid negatiivseid arvamusi võib tarbitud toodete ja teenuste osas avalikult avaldada, ilma et peaks kartma, et peale arvamuse avaldamist potsatab postkasti kahjunõue. Tasub lihtsalt silmas pidada, et arvamust avaldades tuleks jääda ühiskondlike moraalinormide raamides viisakaks, esitada arvamusi konstruktiivselt ja lahmimata ning kaaluda ka, kas esitatud arvamus peab mingil viisil silmas avalikku huvi, st kas kellelgi võib esitatud arvamusest mingil moel kasu olla.

Artikli auotrid: Liina Luht ja Jaanika Reilik-Bakhoff.

Artikkel lisaks avaldatud ka Õhtulehes.

Valvekaamerate paigaldamise puhul peab paigaldaja järgima isikuandmete kaitset puudutavaid nõudeid ja reegleid. Kusjuures relevantne pole mitte niivõrd see, et kaamera üleüldse paigaldati, vaid see, mida paigaldatud kaamera jäädvustab. Näiteks juhul kui valvekaamera vaatevälja jääb rangelt valvekaamera paigaldajale kuuluv ala (nt ainult enda eramaja ukseesine või terrass), on tegemist valvekaamera paigaldamisega enda isiklikul otstarbel ning alljärgnevad reeglid kaamera paigaldajale ei kohaldu. Kui aga valvekaamera vaatevälja jääb lisaks veel kellelegi teisele kuuluv ala või üleüldse avalik ruum (nt tänav või kortermaja parkla, mille filmimisel pole võimalik tagada, et kaamera vaatevälja kolmandad isikud ei satu), saab kaamera paigaldanud füüsilisest isikust automaatselt isikuandmete töötleja Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Selleks, et isikuandmete töötlemine oleks sellisel juhul õiguspärane, peab korteriomanik isikuandmete töötlejana viima läbi õigustatud huvide kaalumise ning paigaldama ka teavitussildid kaamera olemasolu kohta. Lihtsustatult öeldes peab õigustatud huvi kaalumisel potentsiaalne isikuandmete töötleja võrdlema enda huvide kaalukust selle isiku huvide kaalukusega, kes veel kaamera vaatevälja jääda võib. Õigustatud huvi kaalumise kohta on vaja koostada spetsiaalne dokument, millega vajadusel nii kolmandad isikud kui ka Andmekaitse Inspektsioon tutvuda saavad. Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole pelgalt formaalsusega, vaid õigustatud huvi kaalumisest peab nähtuma sisuline analüüs, mille tulemusena peab isikuandmete töötleja olema jõudnud järeldusele, et valvekaamera paigaldamisele puuduvad piisavalt tõhusad alternatiivsed meetmed ning et valvekaamera paigaldamine ei riiva liigselt teiste isikute õigusi.

Kui soov valvekaamerate paigaldamiseks on aga korteriühistul, kohaldub ülalviidatud olukorrale lisaks isikuandmeid puudutavatele õigusaktidele ka korteriomandi- ja korteriühistuseadus. Kusjuures ka korteriühistu peab läbi viima õigustatud huvide kaalumise ja paigaldama teavitussildi.

See, kas ja millisel moel tohib korteriühistu valvekaamera paigaldamise otsuse teha, sõltub sellest, kas valvekaamera paigaldamine kuulub korteriomandi kaasomandi eseme tavapärase valitsemise alla või mitte. Nimelt sätestab korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 35 lg 1, et kui küsimus kuulub korteriomandi kaasomandi eseme tavapärase valitsemise alla, võivad korteriomanikud sellise küsimuse üle otsustada häälteenamuse alusel, kui just korteriühistu põhikirjaga ei ole ette nähtud rangemaid nõudeid. Nii võib korteriühistu põhikirjas olla ette nähtud, et ka tavapärase valitsemise küsimustes tuleb otsused vastu võtta näiteks kõikide korteriomanike kokkuleppel. Kui aga põhikirjast sellist rangemat nõuet ei tulene, võib korteriühistu valvekaamerate paigaldamise otsuse võtta vastu häälteenamuse alusel.

Riigikohus on oma 29. oktoobri 2020. a kohtumääruses kohtuasjas nr 2-18-11279 toonud välja tingimused, millal võib valvekaamerate paigaldamise otsustamine olla tavapärase valitsemise küsimus. Olulisim tingimus otsustamisel on see, kas korteriomanike õigus privaatsusele on ka valvekaamera paigaldamisel piisavalt tagatud. Riigikohus on viidanud, et korteriomanike õigus privaatsusele on piisavalt tagatud näiteks siis, kui „kaasomandi esemel toimuvat jäädvustavad kaamerad paigaldab ühistu ja kaameratega jälgimine ja salvestatu väljaandmine on reguleeritud näiteks selliselt, et jäädvustatud videomaterjal avalikustatakse üksnes piiratud juhtudel, näiteks süütegude või muude rikkumiste toimepanija tuvastamiseks, ning valvekaamerate valitseja ei saa valvekaamerate jäädvustatud videomaterjali muudel eesmärkidel kasutada (sh reaalajas jälgida) ega avalikustada.“ Kui eelviidatud tingimused on täidetud, piisab valvekaamerate paigaldamiseks korteriomanike häälteenamusest.

Kui korteriühistu aga jäädvustatud videomaterjali kasutamist kuidagi piirata ei plaani, on tegemist juba suurema riivega korteriomanike privaatsusõigusele ja sellisel juhul võib valvekaamera paigaldamine olla juba kaasomandi eseme majandusliku otstarbe muutmine. Kaasomandi eseme majandusliku otstarbe muutmiseks on vajalik aga lisaks õigustatud huvi olemasolule ka korteriomanike kokkulepe ehk kõikide korteriomanike nõusolek. Et korteriomanikel on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta, ei pruugi selline lahendus olla jätkusuutlik.

Juhul kui korteriühistu on kaamerate paigaldamise otsuse ikkagi vastu võtnud, kas siis korteriomanike häälteenamuse või kõikide korteriomanike nõusolekul, peab korteriühistu koostama ka eraldiseisva kaamerate kasutamise korra, milles sisaldub informatsioon kaameraga salvestatud isikuandmete töötlemise kohta. Minimaalselt peavad sellises dokumendis olema toodud järgnevad andmed:

1. vastutava töötleja nimi ja kontaktandmed;
2. isikuandmete töötlemise eesmärk, kus on määratletud konkreetsed ohud varale ja isikutele;
3. isikuandmete töötlemise õiguslik – eelviidatud „õigustatud huvi“;
4. kellel on ligipääs salvestistele – üldine reegel on see, et ligipääs salvestistele peaks olema nii vähestel inimestel kui võimalik;
5. isikuandmete säilitamise aeg – ehkki korteriühistul on õigus ise otsustada, kui kaua salvestisi säilitatakse, peab kokkulepitud aeg olema põhjendatud ja igal juhul nii lühike kui võimalik;
6. isiku õigus tutvuda enda kohta käivate töödeldavate isikuandmetega ja õigus saada teavet sellise töötlemise asjaolude kohta;
7. teave, et juhul kui keegi leiab, et valvekaamera jälgimisega on tema õigusi rikutud, on tal õigus esitada kaebus Andmekaitse Inspektsioonile.

Lisaks kaamerate kasutamise korrale peab korteriühistu valvekaamerate paigaldamisel panema nähtavale kohale ka teavitussildi valvekaamera kasutamise kohta. Teavitussildil peavad minimaalselt nähtuma:

1. vastutava töötleja nimi ja kontaktandmed;
2. isikuandmete töötlemise eesmärk;
3. isikuandmete töötlemise õiguslik alus;
4. viide sellele, kuidas on isikul võimalik tutvuda ülalviidatud kaamera kasutamise korraga.

Artikli autor: Eliis Tischler

Kutsehaiguste diagnoosimine on viimaste aastate jooksul olnud Terviseameti statistika kohaselt pidevalt langustrendis.

Siiski tasub nii tööandjatele kui töötajatele meelde tuletada, kuidas kindlaks teha kutsehaiguse ilmnemist, milliseid samme tuleks astuda töötajal, et kutsehaigust ennetada või vajadusel see diagnoosida lasta, ning millal ja kellelt on töötajal õigus nõuda kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

Tähtis on haigusi eristada

Kutsehaigus on pikema aja jooksul välja kujunenud tervisehäire, mille peamine põhjustaja on tööga seotud füüsikaline, füsioloogiline, keemiline või bioloogiline ohutegur ning mis võib tekkida või suureneda ka pärast isiku otsest kokkupuudet kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritega. Ohuteguritest põhjustatud kutsehaiguste täpne loetelu on sätestatud sotsiaalministri 09.05.2005. a määruse nr 66 „Kutsehaiguste loetelu“ §-dega 2-6.

Selliseks ohuteguriteks võivad olla näiteks

• müra,
• tolm,
• kahjulikud gaasid,
• valgustuse puudus,
• ebasobiv temperatuur,
• sobimatu õhu liikumise kiirus,
• kõrge või madal õhuniiskus,
• kõrge või madal õhurõhk,
• bakterid,
• viirused,
• seened,
• füüsilise töö raskus,
• sundasendid ja -liigutused,
• monotoonne töö,
• halb töökorraldus jne.

Alates 1. jaanuarist 2023. a käsitletakse kutsehaigusena ka posttraumaatilist stressihäiret ning muid haiguseid, mida põhjustavad töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid.

Levinumad kutsehaiguste grupid on

• lihasluukonna- ja sidekoehaigused,
• närvisüsteemihaigused ning
• hingamiselundite haigused.

2021. a registreerisid töötervishoiuarstid 16 uut kutsehaigestumise juhtu, seejuures kõige rohkem põhjustasid kutsehaiguseid töötleva tööstuse tegevusalal töötamine ning ametikohtade lõikes diagnoositi kutsehaiguseid enim oskus- ja käsitöölistel.

Mitte igasugune töö tõttu tekkinud haigus ei ole aga kutsehaigus. Lisaks kutsehaigusele võib töötajal ilmneda ka tööst põhjustatud haigus, st töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei ole kutsehaiguste loetelus välja toodud.

Kui kutsehaigus on pika aja jooksul järk-järgult progresseeruv, siis tööst põhjustatud haigestumine võib tekkida vahetult pärast tervist mõjutava ohuteguriga kokkupuutumist, ent tavaliselt on tööst põhjustatud haigestumisest, erinevalt kutsehaigestumisest, võimalik siiski terveneda. Samuti ei ole kutsehaigestumise näol tegemist tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjuga.

Töötervishoiu arsti tähtis roll

Kutsehaiguse saab diagnoosida töötervishoiuarst. Kui töötaja on tervisemurega pöördunud esmalt perearsti või eriarsti poole, suunab ka tema töötaja  töötervishoiuarsti juurde, kes teeb kindlaks töötaja terviseseisundi ning kogub andmed tema praeguste ja varasemate tööolude ning töö laadi kohta, kaasates vajadusel teisi tervishoiuteenuse osutajaid. Selleks vestleb töötervishoiuarst töötaja ja tööandjaga, vajaduse korral küsib töötajalt täiendavaid terviseandmeid ja külastab töökeskkonda, nõuab tööandjatelt töötaja eelnevate tervisekontrollide andmed ja töökeskkonna riskianalüüsi tulemused või riskianalüüsi puudumise korral seletuskirja töötaja tööolude ja töö laadi kohta.

Töötervishoiuarst teavitab tööandjat (sh vajadusel kõiki varasemaid tööandjaid, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaiguse kulgu) kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hiljemalt viie päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist, samuti edastab selle informatsiooni tööinspektsioonile ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile. Tööandjale saadetavas arstiteatises ei ole märgitud kutsehaiguse konkreetset diagnoosi, sest tegu on delikaatsete isikuandmetega, küll aga on seal kirjas, milline töökeskkonna ohutegur haigestumise põhjustas.

Tööandja peab kontrollima ja raporteerima

Kui töötervishoiuarst on tööandjat töötajal kutsehaiguse diagnoosimisest teavitanud, on tööandjal kohustus kutsehaigestumist uurida, et selgitada välja kõik haigestumise asjaolud ja põhjused ning kindlaks määrata abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks. Uurimises osaleb ka hääleõigusega töökeskkonnavolinik või tema puudumisel muu töötajate esindaja. Kui tööandjal puuduvad vajalikud teadmised uurimise läbiviimiseks, peab ta uurimisse kaasama pädeva eksperdi.

Kutsehaigestumise uurimise tulemuste kohta koostab tööandja 20 tööpäeva jooksul alates kutsehaiguse teatise saamisest raporti, kus tuleb muuhulgas välja tuua järgmised asjaolud:

• tööandja andmed;
• kutsehaige andmed;
• kokkupuude ohuteguritega, mis töötervishoiuarsti hinnangu järgi põhjustasid kutsehaigestumise;
• põhjused, mis viisid kutsehaigestumiseni;
• abinõud, mida tööandja edaspidi rakendab samalaadse haigestumise ära hoidmiseks.

Raporti blankett on leitav Vabariigi Valitsuse 03.04.2008. a määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ lisast 5.

Kõik uurimise käigus tuvastatud andmed, sealhulgas uurimise tulemused, peab tööandja teatavaks tegema nii kannatanule kui ka töökeskkonnaspetsialistile, töökeskkonnanõukogule, töökeskkonnavolinikule ja teistele töötajate esindajatel

Kahjutasu

Töötajal, kes on saanud tööülesannete täitmisel tervisekahjustuse, on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustuse eest hüvitist.

Eelkõige on tööandjal kohustus hüvitada tervisekahjustuse mõistlikud ravikulud ning tervisekahjustusest tingitud lisakulutused, näiteks proteeside, abivahendite ja retseptiravimite kulu, samuti kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest ja sissetulekute vähenemisest tuleneva kahju ning töötaja surma korral ka tema mõistlikud matusekulud.

Kui töötajal, kes kutsehaiguse tagajärjel suri, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab tööandja maksma ülalpeetavale rahalise hüvitise, mis vastab ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel ülalpeetavale andnud. Teatud juhtudel (näiteks kui kutsehaigestumise tõttu on tõendatud töötaja elukvaliteedi ja heaolu oluline langus, samuti kui kehavigastusega on tekitatud füüsiline või hingeline valu) võib lisaks varalisele kahjule olla põhjendatud ka tööandjalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudmine.

Tööandjalt hüvitise nõudmiseks peab töötaja esitama tööandjale avalduse, ent kui pooled kahjuhüvitise tasumise osas kokkulepet ei saavutata, on pooltel võimalik pöörduda kohtusse, kus selgitatakse välja tööandja süü tervisekahju tekkimisel ning tekkinud kahju ulatus. Kutsehaigestumiste puhul on tööandja vastutuse eelduseks tema õigusvastane tegevus või tegevusetus, mis on põhjuslikus seoses töötajale kahjuliku tagajärje tekkimisega. Töötaja tervisekahjustus peab seega olema tingitud tööandja poolt mingi konkreetse töötervishoiu ja -ohutuse nõuete rikkumisest, ei piisa viitamisest üldisele tööohutuse tagamata jätmisele.

Sellisteks olulisteks tööandjapoolseteks rikkumisteks võivad olla

• puudulikud ohutusjuhendid,
• puudulik väljaõpe ja juhendamine,
• puudulik töökeskkonna riskianalüüs,
• töökõlbmatutes vahendite-seadmete kasutamise lubamine, töökaitsenõuete tutvustamata jätmine,
• ebaõigete töövõtete kasutamine,
• tööandja poolne sisekeskkonna kontrolli teostamata jätmine jmt.

Kutsehaiguse puhul võib kahju tõendamine kujuneda üsna keeruliseks, kuna kutsehaigus kujuneb enamasti mitmete aastate jooksul ning töötaja varasemate töötingimuste tuvastamine tagantjärele võib osutuda probleemiks. Keerukust lisab ka see, kui töötaja on töötanud erinevate tööandjate juures, sest sellisel juhul tuleb tuvastada erinevate tööandjate vastutuse osa.

Kahju hüvitamisel arvestavad kohtud ka töötaja rolli kahju tekkimises. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, st kui töötaja tervisekahjustuse tekkimist soodustas töötaja enda raske hooletus, võib kohus hüvitist vastavas ulatuses vähendada.

Hüvitisnõue sotsiaalkindlustusametile

Juhul kui tööandja, kelle juures töötamise ajal kutsehaigus on tekkinud, on õigusjärglasteta lõppenud (st on äriregistrist kustutatud või on kuulutatud välja pankrot ja asutuse kohustused ei ole edasi läinud teisele asutusele), on töötajal õigus esitada varalise kahju osas kahjuhüvitise nõue sotsiaalkindlustusametile, kes hüvitab kahju, kui on tuvastatud tööandja süü kutsehaiguse tekkimisel.

Hüvitise saamiseks peab kannatanu olema läbinud töövõime hindamise Eesti Töötukassas ning tal peab olema tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kui kutsehaigus on tekkinud mitme tööandja juures töötamise ajal ning neist on lõppenud nt ainult üks, maksab sotsiaalkindlustusamet kahjuhüvitist ainult lõppenud ettevõtte eest vastavalt tema osale kahju tekkimisel.

Sotsiaalkindlustusamet vähendab tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse korral makstavat igakuist kahjuhüvitist Eesti Töötukassa poolt isikule makstud töövõimetoetuse osa võrra, mis võrdub makstud töövõimetoetuse ning tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsendi ja isiku kogu töövõime kaotuse protsendi jagatise korrutisega.

Muud riigi pakutavad hüvitised ja teenused

Kui kutsehaigestumine on põhjustanud ajutise töövõimetuse, maksab haigekassa kutsehaigestunule haigushüvitist alates teisest päevast 100% maksimaalselt kuni 182 päeva.

Kui kutsehaigestunu tunneb, et tema töövõime on kutsehaigestumise tõttu vähenenud, on haigestunul võimalik pöörduda töövõime hindamiseks töötukassa poole. Osalise või puuduva töövõime tuvastamisel maksab töötukassa kutsehaigestunule töövõimetoetust. Lisaks pakub töötukassa tööalast rehabilitatsiooniteenust töötamise jätkamiseks või tööle asumiseks (füsioteraapia, tegevusteraapia, psühholoogiline nõustamine jm) ja tööturuteenuseid (karjäärinõustamine, koolitused jms).

Sotsiaalkindlustusamet pakub kutsehaigestunule ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust igapäevaelus toimetulekuks (füsioteraapia, tegevusteraapia, psühholoogiline nõustamine jm). Samuti maksab sotsiaalkindlustusamet kutsehaiguse tagajärjel hukkunud inimese ülalpeetavale toitjakaotuspensioni.

Ennetamine

Et kutsehaiguste tekkimist vältida, on eriti nendes töökohtades, kus tõenäosus mõne ohuteguriga kokku puutuda on suur, oluline korraldada ennetustegevus ning viia läbi põhjalik töökeskkonna riskianalüüs, milles tööandja selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid, hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele ning paneb riskianalüüsi tulemuste põhjal paika tegevuskava, kuidas võimalikke ohte edaspidi vähendada. Riskianalüüsi koostamisest üksi aga abi ei ole, kui riskianalüüsi põhjal tehtud tegevuskava praktikas kasutusele ei võeta.

Seepärast on oluline, et tööohutus ja -tervishoid muutuks ettevõtte igapäeva osaks – tööandjad peavad jälgima, et töötajaid kasutaksid õigesti neile tööks vajalikke masinaid, seadmeid, tööriistu, aineid ja isikukaitsevahendeid, koostaksid tööohutuse juhendid ning vajadusel juhendaksid töötajaid nende järgimisel ja viiksid läbi väljaõppeid. Väga suur roll terviseprobleemide ennetamisel on ka regulaarsel tervisekontrollil töötervishoiuarsti juures – kui tööst põhjustatud haigestumine avastatakse õigel ajal, saab töö sisu või korraldust muutes pidurdada tervisehäire süvenemist.

Artikli autor: Liina Luht

Seoses turbulentsiga energiaturul, on paljud eluaseme omanikud, sh ka korteriomanikud, seismas silmitsi küsimusega, kas kunagisel küttesüsteemi valikul on tehtud õige otsus ja kas praegust kulude märkimisväärset suurenemist aitaks ohjeldada küttesüsteemi vahetamine. Oluline on teada, kuidas saab kortermajas otsustada küttesüsteemi vahetamise ja mil moel peab olema vastu võetud korteriühistu otsus küttesüsteemi vahetamiseks ning ka selle finantseerimiseks.

Vastavalt otsuse võimalikule tähtsusele ja mõjule korteriühistu liikmetele, on seadusandja pannud paika tingimused korteriomandi- ja korteriühistuseaduses, mil moel tuleb teatud otsused vastu võtta. Näiteks on seadusandja korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) §-s 35 sätestanud, et kui asi puudutab korteriomandi kaasomandi osa eseme tavapärast valitsemist või korrashoidu, siis võivad sellise küsimuse üle otsustada ka korteriomanikud häälteenamuse alusel, kui korteriühistu põhikirjaga ei ole ette nähtud rangemaid nõudeid. See tähendab seda, et tavapärast valitsemist puudutava otsuse võib vastu võtta ka pelgalt nende korteriomanike häälteenamusega, kes parasjagu otsuse tegemise juures viibivad. Kui aga korteriühistu põhikirjas on sätestatud rangemad reeglid selliste otsuste vastu võtmiseks, tuleb lähtuda korteriühistu põhikirjast ja mitte korteriomandi- ja korteriühistuseadusest. Kui aga korteriühistu põhikirjaga on ette nähtud leebemad reeglid, siis tuleb igal juhul lähtuda seadusest ja mitte põhikirjast.

Seadusandja on toonud ka näidisloetelu sellest, mida võib käsitleda korteriomandi kaasomandi osa tavapärase valitsemisena. Sellisteks tegevusteks on näiteks:

1) kaasomandi eseme tavapärane korrashoid ja remont;

2) korteriühistu kaudu tarbitavate teenuste jaoks lepingute sõlmimise;

3) kaasomandi eseme taastamisväärtusest lähtuva kahjukindlustuslepingu sõlmimine;

4) korteriühistu vastutuse kindlustamine;

5) kohase suurusega reservkapitali ja remondifondi loomine;

6) laenu või muu laenusarnase mõjuga rahalise kohustuse võtmine, kui selle suurus ei ületa eelmise majandusaasta majandamiskulude summat;

7) energiaauditi ja energiamärgise tellimine.

Veelkord tasub rõhutada, et korteriomandi- ja korteriühistuseaduse §-s 35 toodud loetelu on näitlik ja tegelikkuses tuleb igakordselt hinnata, kas tehtavate otsuste näol on tegemist tavapärase valitsemisega või mitte. Mis puudutab aga näiteks küttesüsteemi vahetamist, siis jääb see üldjuhul tavapärase valitsemise alt välja, kuivõrd küttesüsteemi vahetamine on tunduvalt suuremahulisem töö kui seda on tavapäraseks korrashoiuks ja remondiks vajalikud tööd. Pigem on seadusandja KrtS § 35 all mõelnud selliseid remonditöid nagu seda on katkise ukse parandamine, räästast jääpurikate eemaldamine jne. Seega ei saa küttesüsteemi vahetamist otsustada vaid otsuse tegemise juures viibinud korteriomanike häälteenamuse alusel.

Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 38 koostoimes asjaõigusseaduse § 74 lg-ga 1 sätestab, et ehitusliku või muu kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suurema ümberkorralduse tegemist ei saa otsustada tavapärase valitsemise raames, vaid selleks on vaja korteriomanike kokkulepet. Tegemist on n-ö oluliste ümberkorraldustega, mida saab teha vaid kõigi korteriomanike kokkuleppel ja mitte ühelgi muul moel. Ehkki seadus ei ütle otsesõnu, mida tuleb pidada oluliseks ümberkorralduseks, on näiteks Riigikohus oma 4. aprilli 2012. a lahendis nr 3-2-1-28-12 viidanud, et näiteks pööningu väljaehitamise korral on tegemist olulise ümberkorraldusega ja sellise ümberkorralduse tegemist saab otsustada vaid kaasomanike kokkuleppel vastavalt AÕS § 74 lg-le 1.

Samas näiteks keskküttetorustiku vahetamise puhul on Riigikohus 13. veebruari 2012. a lahendis 3-2-1-116-11 leidnud, et selle vahetamise üle otsustamine kuulub korteriühistu liikmete üldkoosoleku pädevusse, s.t vaja ei ole kõikide kaasomanike kokkulepet. Keskküttetorustiku vahetamise osas leidis Riigikohus, et kuigi sellega kaasnevad suuremahulised ehitustööd, ei ole oma olemuselt siiski tegemist ehitusliku ümberkorraldusega. Oluline on aga rõhutada siin, et viidatud kaasuses ei soovitud vahetada küttesüsteemi olemuslikult, vaid sooviti teha parendusi juba olemasoleva küttesüsteemi jaoks. Seega ei saa välistada, et küttesüsteemi täieliku väljavahetamise puhul võib kohtu jaoks siiski tegemist olla ehitusliku ümberkorraldusega.

Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse seletuskirjas on täpsustatud, et hindamisel, kas tegemist on n-ö oluliste ümberkorraldustega KrtS § 38 tähenduses, tuleb muu hulgas hinnata, kas muudetakse mõne hoone osa funktsiooni või hoone välist kuju. Sellest tulenevalt on kindlasti ehituslikuks ümberkorralduseks hoonele ühe korruse lisamine või ka näiteks pööningu väljaehitamine, kuivõrd pööningu väljaehitamise puhul oleks tegemist hoone senise funktsiooni muutmisega. Eeltoodust lähtudes võib põhimõtteliselt ehituslikuks ümberkorralduseks olla ka mõne senise tehnosüsteemi asendamine täiesti teistsugusega (näiteks ahjukütte asendamine keskküttega). Et hinnata, kas igasuguse küttesüsteemi vahetamise puhul on tegemist olulise ehitusliku ümberkorraldusega, tuleb aga asjaolusid igakordselt analüüsida ning seda tehes arvesse võtta, kui palju reaalselt ümberkorraldusega muudetakse: kas on näiteks vaja igas korteris laiaulatuslikke ehitustöid teha või vahetatakse välja ainult kortermaja keldris asuv küttekolle. Kui on vaja välja vahetada vaid küttekolle, ei ole suure tõenäosusega tegemist ehitusliku ümberkorraldusega.

Samas tuleb tehnosüsteemi vahetamise puhul võtta arvesse ka KrtS §-i 39, mis sätestab leebemad tingimused otsuse vastuvõtmiseks juhuks, kui otsusega soovitakse kaasomandi eset ajakohastada. Just selleks, et tagada hoone säilimine ja n-ö ajaga kaasas käimine, sealhulgas hoone energiatõhusus, on seadusandja sätestanud leebemad reeglid kaasomandi eseme ajakohastamisele. Nimelt on KrtS § 39 järgi kaasomandi eseme ajakohastamiseks, sealhulgas energiatõhususe suurendamiseks, lubatud otsus vastu võtta ka korteriomanike üldkoosolekul, kui otsuse poolt on hääletanud üle poole kõigist korteriomanikest, kellele kuulub üle poole kaasomandi osadest. Sisuliselt tähendab see, et vajalik on kahekordne häälteenamus: otsuse poolt peab olema üle poole kõigist korteriomanikest ja otsuse poolt hääletanud korteriomanikele peab kuuluma üle poole kaasomandist. Juhul kui küttesüsteemi vahetamise soov on tingitud eelkõige eesmärgist hoone energiatõhusust suurendada, võib vastav muudatus olla kooskõlas KrtS §-iga 39 ning seega osa kaasomandi ajakohastamisest.

Kui aga küttesüsteemi vahetamiseks on korteriühistul vaja ka laenu võtta, kohaldub KrtS § 36 lg 1. KrtS § 36 lg 1 sätestab, et laenu või muu laenusarnase mõjuga rahalise kohustuse võtmise, kui see kohustus kas iseseisvalt või koos olemasolevate kohustustega ületab korteriühistu eelmise majandusaasta majandamiskulude summa, võib otsustada KrtS § 9 lõikes 3 sätestatud häälteenamusega. See tähendab, et kui otsustamisel on sellise laenu võtmine, mille suurus ületab kas iseseisvalt või näiteks koos varasemate laenudega (või muude rahaliste kohustustega) eelmise majandusaasta majandamiskulude summa, saab laenu võtmise otsuse vastu võtta vaid korteriomanike üldkoosolekul ja eeldusel, et otsuse poolt on hääletanud üle poole kõigist korteriomanikest, kellele kuulub üle poole kaasomandi osadest. Kusjuures ka laenu võtmise otsus on vaja üldkoosolekul eraldi vastu võtta.

Oluline on ka viidata, et kui korteriühistu on üldkoosolekul otsuse õiguspäraselt ja kehtivalt vastu võtnud, siis peavad ka need, kes otsuse poolt ei hääletanud, taluma otsuse tagajärgi ning vastavat üldkoosoleku otsust täitma. Erandiks on KrtS § 40 lg 3, mille järgi korteriomanik võib keelduda kandmast kulusid, millega ta ei ole nõustunud, kui nende kulude kandmise nõudmine temalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on leidnud juba viidatud lahendis numbriga 3-2-1-116-11, et sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui korteriühistu soovib teha muid kui vajalikke kulutusi ning korteriomanikult ei saa nende kandmist vähemalt tervikuna nõuda, kuivõrd majanduslikel või muudel põhjustel tooks see kaasa talle rasked tagajärjed.

Artiklis viidatud seadusesätetest ei saa korteriühistu ka korteriühistu põhikirjaga mööda hiilida, kuivõrd KrtS § 17 lg 2 järgi võib põhikirjaga ette näha vaid selliseid tingimusi, mis ei ole vastuolus seaduse või eriomandi kokkuleppega. Kui põhikirja säte on vastuolus seadusega, kohaldatakse seaduses sätestatut.

Artikli autorid: Eliis Tischler ja Jaanika Reilik-Bakhoff