Halduskohus tuvastas oma eilses otsuses koroonatõendi nõude õigusvastasuse ning tühistas läbipõdenute osas karantiini nõude pärast kontakti, samuti jättis kohus kõik menetluskulud summas 71 000 eurot Vabariigi Valitsuse kanda. Kohus tunnistas mitmed NETS-i sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, saates asja põhiseaduslikkuse järelevalveks Riigikohtule. Advokaatide hinnangul on tegemist väga olulise lahendiga, kuna just praegu on Riigikogu menetluses nende NETS-i sätete muutmine, mis olid õigusvastaseks tunnistatud koroonatõendi nõude aluseks ja mille alusel soovitakse analoogilisi nõudeid ka tulevikus kehtestada
Eilse (31.05.2022) halduskohtu otsuse näol on tegemist 10 kaebuse liitkaebuse lahendiga, milles osales ligemale 60 kaebajat. Tegemist on esimese sellelaadse positiivse otsusega halduskohtult.
11 olulisemat kohtu seisukohta mahukat kohtuotsust tsiteerides:
1) Kuna koroonatõendi olemasolu oli seatud tingimuseks põhiõiguste realiseerimisele, kujutas koroonatõendi nõue endast kaudset vaktsineerimise kohustust.
2) Vaidlusalused piirangud ja meetmed tulnuks otsustada ennekõike seadusega, ent isegi kui aktsepteerida delegeerimise õigust, pidanuks seadusandja selle õiguse täidesaatvale võimule delegeerides määratlema volitusnormis akti liigina VV määruse kui õigusloova akti, mitte korralduse kui haldusakti.
3) NETS § 27 lg 3, § 28 lg 2, lg 5 ja lg 8 kogumis võimaldavad piirata vaktsineerimata isikute tegevustes osalemist, ent kuna vastava regulatsiooni sisu ei ole volitusnormist aimatav, siis on asjaomased sätted vastuolus PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tuleneva parlamendireservatsiooniga, samuti õigusselguse põhimõttega.
4) Vabariigi Valitsusel ei olnud volitust kohustada isikuid oma terviseseisundit koroonatõendi esitamisega tõendama ega eraõiguslikke isikuid seda tõendit kontrollima, s.t teostama järelevalvet ja töötlema eriliigilisi isikuandmeid.
5) COVID-19 läbipõdenud isikute osas on karantiini nõuded osaliselt õigusvastased.
6) Koroonatõendi nõue riivab järgmisi põhiõigusi: PS § 34 liikumisvabadus, PS § 31 ettevõtlusvabadus, PS § 28 tervisepõhiõigus, PS § 26 perekonna- ja eraelu puutumatus, PS § 19 õigus vabale eneseteostusele, PS § 37 õigus haridusele, PS § 29 õigus valida elukutset, PS § 16 õigus elule, PS § 41 õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, PS § 10 inimväärikuse põhimõte, PS § 32 omandipõhiõigus, PS § 20 isikupuutumatus, millest nii mõnigi on absoluutne põhiõigus, mille moonutamine või piiramine ei ole ühelgi eesmärgil lubatav.
7) Koroonatõendi nõude legitiimseks eesmärgiks saab olla nakkusohtlike isikute kaudu nakkushaiguste leviku ja inimeste massilise haigestumise ärahoidmine, et vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust ning tagada riigi toimepidevus. Selle legitiimseks eesmärgiks ei saa olla rohkemate isikute vaktsineerimine.
“Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega. Käesoleval juhul vastustaja pole isegi mitte väitnud (rääkimata tõendamisest), et tema seatud piirangutel oleks seos nakatumiste vähenemisega. Vastustaja on üksnes aktsepteerinud vaktsineeritud isikute poolt haiguse levitamist, pidades seda põhjendusi esitamata väheoluliseks ja piisavaks, et lubada haiguse levikut ja tervishoiusüsteemi koormamist vaktsineeritud isikute kaudu. Aktsepteerides viiruse levitamist vaktsineeritud isikute kaudu, on vastustaja seega sõnamurdlik ja vastuoluline. Selliselt ei ole riik teinud mitte kõikvõimalikku viiruse leviku takistamiseks, vaid kõikvõimalikku vaktsineerimisele sundimiseks ning selgelt tegutsenud vastuolus nakkuse leviku riski vähendamise eesmärgiga.”
8) Koroonatõendi nõue ei ole sobiv meede ei nakatumise vältimiseks, leviku vältimiseks ega ka haiglakoormuse vältimiseks.
“Vastustaja on vaktsineerimisnõude sobivuse hinnangu andnud lünklikult ja vaid valitud järeldustele tuginedes, mis omakorda viitab, et piirangud on kehtestatud meelevaldselt. Kohus on seisukohal, et kuigi teadusandmed kinnitasid vaktsiinide kaitset, oli ilmne, et see on lühiajaline ning nakkushaiguse levikut ei tõkesta. Sedavõrd oluliste põhiõiguste piiramise kontekstis ja sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamisega pidi vastustaja igal juhul vaktsiinide lühiajalise kaitse püsimise kontekstis kaaluma meetme sobivust ka pikemas perspektiivis. Teadmata on aga püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivus erinevate tüvede valguses ning hindamata seejuures ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus küsitav.”
“Siinkohal on oluline välja tuua ka vastustaja enda poolt kohtumenetluses rõhutatud ettevaatuspõhimõte, mille kohaselt on sellest põhimõttest tulenevalt lubamatu kehtestada meetmeid, mille osas puudub teaduspõhine kindlus et see kaitseb COVID-19 haiguse vastu. Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringute tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees. Seda ebaselgust ei ole vastustaja kõrvaldanud ka kohtumenetluses.”
“Arvestades vaktsiinide kaitse lühiajalisust, aga ka teadmata terviseriske, peab jääma igal juhul kõikidele ühiskonnagruppidele vabadus otsustada vaktsineerimine ilma igasuguse poliitilise või õigusliku surveta, kusjuures vaktsiinivajadust peab hindama iga tervishoiuteenuse osutaja personaalselt, lähtudes kasu ja kahju suhtest ning arvestades riske, omamata ka ise õigusnormidest ja poliitilistest otsustest tulenevat survet vaktsineerimise teostamiseks.”
“Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (edaspidi TEHIK) kogutud andmetest nähtub üheselt, et juba 10.09.2021 ületas haiglaravil viibivate vaktsineeritud isikute arv vaktsineerimata isikute arvu ning alates 2021 oktoobri keskpaigast on haiglaravil viibinud vaktsineeritute arv olnud läbivalt suurem kui vaktsineerimata isikute arv.”
“Samuti nähtub kaebajate esitatud TEHIK andmetest, et vanusegruppi 15-59 kuuluvate vaktsineerimata isikute haiglaravil viibimise osakaal on läbivalt alla 5%.”
“Kohus nõustub kaebajatega ka selles, et TEHIK andmete alusel saab järeldada, et haiglaravil viibivate isikute peamiseks tunnuseks on nende kõrgem iga, mitte niivõrd asjaolu, kas isik on vaktsineeritud või vaktsineerimata. Ka isikute suremus on seotud pigem nende kõrgema vanuse, mitte niivõrd sellega, kas isik on vaktsineeritud või mitte.”
“Kohus on seisukohal, et selliselt nagu meetmeid on koosmõjus rakendatud, ei ole need eesmärkide saavutamiseks vajalikud ning igal juhul on võimalik rakendada meetmeid, mis piiravad isikute põhiõigusi vähem ja aitavad samal ajal eesmärke efektiivsemalt saavutada.”
9) Kaudne vaktsineerimiskohustus pole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega. Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas inimese (keha) kasutamine vahendina ühiskondliku eesmärgi saavutamiseks.
“Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel.”
“Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese survestamine allutama end meditsiinilisele sekkumisele, mille tagajärjeks võib olla surm, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired (sh invaliidsus) ja haiglaravi vajadus.”
“Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas ka riigi poolt inimese kui sotsiaalse olendi ulatuslik väljaarvamine ühiskonnast.”
“Riigipoolne meditsiiniline patroneerimine (inimese survestamine vaktsineerimisele tema enda kaitseks) pole seega kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega nagu ka mitte väidetavale solidaarsuskohustusele tuginev vaktsineerimissurve (inimese survestamine vaktsineerimisele teiste isikute kaitseks).”
“Pidades ühiskonnast eraldamist vaid mugavusteenuste kaotamiseks, on ilmne, et ka kohtumenetluses pole vastustaja mõistnud inimväärikuse tähendust ja väärtust liberaalses ühiskonnas.”
10) Ei ole objektiivset ega ka mõistlikku põhjust vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute erinevaks kohtlemiseks. Põhjendused, mille alusel on määratud erinevad koroonatõendi kehtivusajad, ei ole veenvad.
“Pidades immuunkaitse olemasolu ainsaks lubatavaks tingimuseks tegevustes osalemisel, on põhjendamatult jäetud kehtestamata regulatsioon, mis võimaldaks tegevuses osaleda neil isikutel, kellel tegelikult laboratoorselt tõestatud uuringute alusel on aktsepteeritav immuunkaitse olemas (ehk referentsväärtust ületavate antikehade hulk veres). Eriti lubamatu on vastustaja käitumine olukorras, kus mõlema olukorra osas regulatsioonide muutmiseks oli TNK poolt tehtud asjakohased ettepanekud. Seejuures on vastustaja ise vastuses kaebusele rõhutanud, et Eestis on epidemioloogilise olukorra hindamiseks, valitsuse teadusuuringutega kursis hoidmiseks ning võimalike piirangute ja leevenduste hindamiseks loodud TNK, mille koosseisus olevad teadlased saavad kõige paremini hinnata meetmete sobivust ja vajalikkust.”
11) PS § 16 ei võimalda kohustuslikku immuniseerimist, kuivõrd vaktsineerimisega võib kaasneda ka oht elule.
Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaadi Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul on tegemist küll esimese astme otsusega, kuid kindlasti on see oluline tuleviku regulatsiooni kujundamisel ning suurem tõuge õigusselguse saavutamiseks, kuna vastavad NETS-i sätted on saadetud Riigikohtu lauale. “Kohus on teinud äärmiselt suure ja tänuväärse töö, analüüsides 52. leheküljel mõlema poole argumente, erinevaid teadusallikaid, seletuskirju, raporteid, statistikat ning andes kõigele sellele ka põhjaliku omapoolse hinnangu. Tegemist on väga olulise lahendiga, kuna Riigikohus saab anda oma hinnangu NETS-i sätetele just nüüd, kui käib NETS-i sätete oluline muutmine just selles samas kontekstis,” sõnas Reilik-Bakhoff.
Advokaadibüroo Koch & Partnerid vandeadvokaat Kalev Aaviku hinnangul erineb antud otsus varasematest selleteemalistest Eesti kohtulahenditest põhimõtteliselt mitte üksnes oma järelduste, vaid ka süvenemisastme poolest. „Kohus ei ole vaidlust käsitlenud populaarsusvõistlusena, kus sümpaatsem osaleja peab võitma, vaid tegelikku elu ja päris inimesi puudutava küsimusena, millele vastuse andmisel on esmaseks lähtekohaks empiirilised andmed, mitte soovmõtlemine. Nende andmete kogumisel nägi kohus märkimisväärset vaeva, piirdumata vaid poolte esitatuga. Kahetsusväärselt selgus menetluse käigus kogutud andmetest mitte üksnes avalikkusega jagatava teabe kallutatus, vaid ka Vabariigi Valitsuse poolt avalikkusele ja kohtutele asjaomaste Teadusnõukoja ettepanekute kohta valeinfo andmine.”
Ka MTÜ Eesti Tsiviilallianss asutaja Priit Vimberg tõdeb, et tegemist on väga olulise ja märgilise otsusega, mis paljastas mitmeid murekohti ka koroonakommunikatsioonis. “Oluline roll oli antud otsuses ka Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmetel, kuna nende põhjal leidis tõendamist vaktsineerimata isikute ja vaktsineeritute, samuti erinevate ealiste gruppide tegelik roll haiglakoormuse tekitamises. Näiteks selgus TEHIK andmetest, et vanusegruppi 15-59 kuuluvate vaktsineerimata isikute haiglaravil viibimise osakaal on läbivalt alla 5% ning sellest saab järeldada, et haiglaravil viibivate isikute peamiseks tunnuseks on nende kõrgem iga, mitte niivõrd asjaolu, kas isik on vaktsineeritud või vaktsineerimata,” lisas Vimberg.
Antud kohtuasjas esindasid kaebajaid Advokaadibüroo Koch & Partnerid vandeadvokaat Kalev Aavik ja Advokaadibüroo Pallo & Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff. Kaebajate menetluskulusid on osaliselt rahastanud MTÜ Eesti Tsiviilallianss, mis on kodanikualgatuse korras Covid-19 kriisis ellu kutsutud ühendus eesmärgiga tagada VV korraldusega kehtestatud meetmete ja piirangute õiguspärasus.
Artikkel avaldatud lisaks: ERR